Väidetakse, et kui sa ei ole Samaaria mäekurus käinud, ei tohiks sa täieõiguslikult väita, et sa oled Kreeta saart külastanud. Üpris karm, kui samas õiglane väide, sest on ju ikkagi tegemist Euroopa pikima mäekuruga – 13 kilomeetrit ja kui juba Kreeka suurimal saarel olla, siis oleks ju lausa patt mitte sellest kurust läbi põigata.

1001 geniaalset  ideed, kuidas vallutada Samaaria mäekuru

Idee pühapäevasest jalutuskäigust ei ole ju paha, aga kaarti pingsamalt uurides jääb kuru minu põhjaranniku lähtepunktist vaadelduna kuhugi kaugele saare edela ossa. Esimese ideena tahaks rentida autot ja nii kiiresti kui võimalik kohale vurada. Kuid peale väikest eeltööd, tundub, et see idee ei olegi kõige parem, sest talupoja mõistus sunnib faktidega tõtt vaatama ning pikapeale vastu tahtmist tuleb mul autorendi ideest loobuda. Seda mitmel erineval põhjusel, millest võib-olla suurim on teadmine, et esimesed kolm kilomeetrit kurust on laskumine mäest alla ning raudsed väravad ehk see kuulus pilt brošüüridelt, kus 300 meetri kõrguste kaljude vahele jääb umbes 3,5 meetrine lõhe ning kui luupi appi võtta võib fotolt nende taustal naeratavat turistigi poseerimas näha, asub kuru viimastel kilomeetritel. Siiamaani ei olnud mu plaanil nagu häda midagi, aga kuru lõppedes, tuleb 3 km Agia Roumeli külla jalutada ning ainuke liikumisviis sealt edasi on laevasõit, sest sellest väiksest mereäärsest asundusest ei vii välja üksi mägitee. Pealegi laeva maabumiskohast kuru alguses seisva autoni on umbes tunnipikkune teekond, kuid tuleb arvestada ühte väikest olulist fakti – ükski kohalik transport ei sõida sellisel marsruudil. Seega tundub, et parim lahendus oleks raudsete väravate juures lihtsalt ots ringi keerata ning kiirrännaku korras auto poole rühkima hakata. Milleks selline kiirtempos marssimine? Võiks ju jalutada, nautida loodust, küll ööseks ikka autoni jõuab. Aga kuru elu tiksub omas rütmis ning kella kolmest alates lubatakse sissepääsudest ainult kahe kilomeetristele tutvumisringidele. Nii et kui valel ajal vales kohas oled, jääbki auto vähemalt selleks päevaks kättesaamatusse kaugusesse.  Ei pea just geenius olema, et märgata kuidas mu autorendi ja pühapäevase jalutuskäigu ideed ähvardab nurjumine. Kui aus olla, nende  raudsete väravateni jõuaks ma küll oma raudse tahtega, aga rännak tagasi autoni võib kujuneda katsumuste rohkeks ning eriti ahvatlevaks ei kujune mõte viimasest kolmest kilomeetrist mäkke tõusust lõõskava päikese paistel. Kui kõik plussid ja miinused on kokku liidetud, tuleb vaatamata suurele tahtele idee autorendist maha laita ning ekskursiooni ostu peale mõtlema hakata. Muidugi on ka võimalus kohaliku bussiga sõita, aga selleks tuleb üüratult vara Chania bussijaama jõuda, mis tõmbab ka sellele seiklusele kriipsu peale, sest sellisel hommikusel tunnil minu peatuspaigast linna poole ükski kohalik transport ei liigu. Alati on võimalik ka takso võtta, et alguspunkti jõuda, aga milleks selliseid üleliigseid kulutusi endale tekitada. Nii et lõpuks on asi otsustatud – ei rendi mina autot ega sõida sinna liinibussi ega taksoga vaid ostan tänavalt ekskursiooni.

Seega minu väikene jalutuskäik Samaaria mäekurus algab varahommikuse bussisõiduga läbi Kreeta külade, apelsini- ja oliivisalude ning mäkke tõusev tee muutub ajapikku aina kitsamaks ja kurvilisemaks. Aeg-ajalt tekib küll mõte, mis juhtuks siis, kui mõni buss vastusuunast läheneks, aga sellise kamikazeliku mõttevälgatuse kustutan kiiruga ajusopist ning meelsamini naudin ümbritsevat loodust. Peale natukene rohkem kui tunnist bussisõitu tervitabki mind Samaaria mäekuru algus oma karge mägise õhupahvakuga, mis kuidagi ei lähe kokku selle Kreeta saarel valitseva üleüldise leitsakuga, aga olen ju jõudnud 1250 m kõrgusele.

 

Ööinimese hommikused mured

Minusuguse ööinimese jaoks on selline hommikune äratus peaaegu enesetapp, sest aeg-ajalt lähen ma sel ajal magama, kui ma seekord silma lahti tegema pidin ning peaaegu lootusetu on loota, et ma kohe ka kiirreageerijate ridadesse kuulun. Otseloomulikult jõudsin ma võileivast ainult poole süüa ja veepudel siiamaani seisab külmkapis nagu vapper tinasõdur lootes, et ka tema matkale kaasa saab.  Õnneks paanikaks ei ole põhjust, sest kuru alguses on minusuguste „hommikuste ärkajate” peale mõeldud ning restoran avatud. Siin saab süüa, siin saab juua ning maha jäänud veepudelilegi asendusliige ostetud. Kuigi kotis on juba puuvilju ja küpsist, mahub alati juurde üks šokolaad, sest tuli välja, et vaatamata sellele, et kuru on Kreeta saare turisti atraktsioon number üks, ei ole mul kui shoppajal võimalust matka jooksul ühtegi asja juurde soetada, sest kurus ei ole aktsepteeritud kaubanduslik tegevus. Õnneks on vähemalt kuru alguses minu peale mõeldud ning suveniiripood on täis ahvatlevaid kingitusi. Minu sümpaatia kuulub jäägitult massiivsele karjasekepile ja värvikirevatele postkaartidele, aga enne kassani jõudmist tuleb mul järjekordselt talupoja mõistusega kakelda, kes väidab, et kui ma ei leia ühtegi vabatahtliku abimeest, tuleb mul ise kilekott näpu otsas ning karjasekepp üle õla kuru lõpu poole vantsida. Tundub, et kingituste ost tuleb paratamatult edasi lükata.

 

Minu järgmiseks mureks on wc’d, sest arvatavasti süsteem mehed vasakule ja naised paremale kurus ei kehti. Õnneks 5 eurose pileti tagaküljel on kuru kaart, kus on välja toodud kõik puhkekohad ning märgitud ära millistes neist on olemas tualetid. See sama väike peaaegu olematus suuruses kaart lahendab ka mu teise mure, kuidas küll oma väikese veepudeliga lõpuni vastu pidada. Nimelt nendes samades iga paari kilomeetri tagustes puhkekohtades on ka veevõtukohad, kus saab karge allika veega oma tühjaks saanud pudelit uuesti täita. Kõik minu nn väiksed mured on iseenesest lahenduse leidnud ning aeg on alustada oma väikest pühapäevast jalutuskäiku.

 

Zeusi trooni ees

Juba kassa poole suundudes, on mul silma jäänud kuru teisel pool ilutseb mägi, mis iga minu liigutust valvsa pilguga jälgib. Mäest õhkab kuninglikku suursugust ning seda mitte asjata, sest tegemist on tuntud mütoloogilise Kreeka peajumala Zeusi trooniga. Zeus, kes on Kreeta saarel sündinud, tundis omal ajal tapvat koduigatsust ning saabus Olümpose mäelt aegajalt kodu saart külastama, istudes aupaklikult troonil ning jälgides heldimusega ümberringi toimuvat. Kui mõelda, et jumalad ei ole tavaliselt käega katsutavad ja silmaga nähtavad, siis mägist trooni vaadates, et või kunagi kindel olla, kas Zeus sellelgi korral naeratus näol jalgu ei kõiguta ning varahommikusi matkajaid ei piidle.

 

Miks ma loobusin eesliga ratsutamast

Peale pileti lunastamist, algabki laskumine mööda iidset kivist rada, ühel pool kaljusein ja teiselpool puust käsipuu. Jalge all olevad kivid on vihmast ja tuhandete turistide poolt peegelsiledaks lihvitud, nõudes peaaegu kogu mu  tähelepanu, et vältida libastumist ja pikali kukkumist. Ei tahaks ju peale esimest kurva tagumik upakil kive suudelda. Aeg-ajalt jäävad mulle silme kividel istuvad või lihtsalt puu najal seisvad mehed, kes kuidagi turisti mõõtu välja ei anna, sest ei ole neil seda ahhetavat pilku silmis. Tuleb välja, et nemad ongi kuru valvurid, kes abistavad neid, kel mingi mure tekkinud on. Siinses ürgses jõesängis muutub ka kõige moodsam telefon kasutuks mänguasjaks taskus, millega ei ole võimalik helistada ega abi endale kutsuda, seega tuleb mul loota ainult nendele meestele. Kuid ega nemadki supermehed ei ole, et mind oma õlgadel kurust välja tassida tahaks või suudaks, selleks on olemas eeslid. Vaadates enda ees jalutavat, kahtlaselt kõikuvat, aegajalt kivi-kivile hüppavat eeslit ning kujutledes end tema seljas kümne küünega sadulast kinni hoidmas ja valu grimasse tegemas, leian, et kergem on ikkagi olla ettevaatlik, vaadata kuhu ma astun ning jätta eesliga ratsutamise atraktsioon mõneks teiseks korraks.

„Jaapani turistiks” sündinud

Turistina tahaks ju nii väga pilte teha, aga kuidas ma neid teen, kui enamus ajast tuleb rada jälgida. Muidugi annab hetkeks peatuda ning kiiruga paar fotot klõbistada, aga kui olen ikka sattunud keset inimvoolu, on see idee juba eos määratud hukule. Õnneks on vaateid  ja pilte jahtivate turistide peale mõeldud ning vaateplatvormidelt tõepoolest avaneb hingematvalt hunnituid vaateid, mille jäädvustamisega annab hiljem ka kõige ükskõiksema sugulase-tuttava südame kadedusest kripeldama panna. Aga-ajalt on märgata ka informatsioonitahvleid, mis osutavad tähelepanu faktidele, mida ise ei oleks osanudki märgata.

 

Maailma parim kivimemme tegija

Eestlasena on mul jäänud mulje, et me oleme nn õnnekivi rahvas. Otsime me ju aegajalt auguga kive või tekitame kivihunnikuid, kuhu kive asetades või visates, saab midagi ilusat soovida. Seega ei saa ju ometi Samaaria mäekuru meie õnne otsingutele pettumust avaldada ning ka siin on mõeldud meie peale. Nimelt võib siit leida üksteise otsa laotud väikeseid kivihunnikuid, mis meenutavad kaugelt vaadates minilumememmesid. Algselt olid need teeviidad ja maade piiritähised, kuid aeg on edasi läinud ning neid nn lumememmesid tehes saab kaotsi läinud õnne enda juurde tagasi kutsuda. Õnne pole ju kunagi üleliia palju, eriti praegusel majanduslikult raskel ajal ning kui minu heaolu tagab ühe väikse kivist lumememme ladumine, siis mina olen küll vabatahtlikult esimene kivimemme tegija.

 

Külm õlu vs kri-kri kits

Muidugi tuleb jalutuskäigu ajal aeg-ajalt ka mäkke ronida, kuid peale seda esimest kolme kilomeetrist natuke vaevalist laskumist, tunduvad kõik need järgnevad tõusud ja laskumised lausa lust ja lillepidu ning eneselegi märkamatult terendab mu silme ees Samaaria küla varemed. Pole nagu arugi saanud, et 7 km on selja taga! Kahju kohe, et siin ühtegi poodi või kohvikut ei ole, idee iseenesest ei ole ju nii paha. Muidugi raske oleks siia kõike seda joodavat ja söödavat  kohale toimetada, aga kogu pingutus oleks tuhandekordselt seda vaeva väärt, sest vist ei leiduks ühtegi turisti, kes ei mõlgutaks mõtteid siia jõudes klaasikesest külmast õllest, värskendavast apelsinimahlast või suus sulavast jäätisest. Kuid kahjuks või õnneks seab asukoht oma piirid, mistõttu Samaaria on ja jääb puutumatuks turismikaubandusest ning igaühel tuleb piknik maha pidada kõige selle söödavaga, mis oma kotis leidub või veelgi parem – nosida naabri toitu. Vaatamata sellele, et külm õlu jääb ainult kaugeks unistuseks, üllatab Samaaria küla millegi muuga, nimelt kri-kri kitsedega, keda võib pidada üheks selle saare sümboliks. Tänu kohalike jahipidamiskirele on nende populatsioon sajandite vältel märkimisväärselt vähenenud ning jõudnud nüüdseks üpris katastroofilise piirini, sest läbi aegade on kri-kri jahtimine olnud osa meheks saamise riitusest. Vaadates kuidas nad suurte silmadega igale kuru külastajale otsa vaatavad ning aplalt nende näppude vahelt pakutavat toidupala napsavad, jätavad nad küll sellise ilmsüütu kitsetalle mulje, kes üksi metsikus looduses küll hakkama ei saaks, kuid reaalsus räägib hoopis midagi muud. Neil on arenenud väga heale tasemele kuulmis-, haistmis- ja nägemismeel. Nad suudavad ronida peaaegu mööda vertikaalset kaljut ja hüpata üüratuid vahemaid, ohu korral isegi üle viie meetrise kuristiku. Seega sel süütu ilmega kitsel on tegelikult võimed, mida aimatagi ei oska.

Kuidas Samaaria mäekuru endale nime sai

Peale kri-kri kitse ja imelise looduse on kurus sajandihõngulised tibatillukesed ortodokssed kirikud oma imeliste ja imet tegevate ikoonidega. Õigeusu traditsiooni kohaselt süüdatakse ikooni ees küünal ja loetakse oma salajasemad südamesoovid, sest kes ei tahaks, et ta elu muutuks ilusamaks ja helgemaks. Kuru on nimegi saanud ühe siin asuva kiriku järgi. Santa Maria’le ehk Püha Mariale pühitsetud kirik asub natukene peale Samaaria küla, teiselpool jõesängi. Iga õigeusu kiriku pühakul on oma nimelugu, nii ka Pühal Marial, kes oli kuulus Egiptuse kurtisaan 4. sajandil pKr. Uudishimust läks ta ükskord palveränduritega kaasa Jeruusalemma, et näha püha risti. Kui kõik teised sisenesid kirikusse, kus seda reliikviat hoiti, ei saanud Maria uksest kaugemale, sest Jumalaema neitsi Maarja seisis ukse peal ees ega lubanud teda enne pühakotta siseneda, kui ta oma patud on ülestunnistanud ja need andeks palunud. Maria järgiski neitsi Maarja soovitust. Peale seda ilmutust, muutus tema elu kardinaalselt ning järgmised aastad veetis ta erakuna Jordani jõe ääres. 47 aastat hiljem kohtas ta kõrbes eremiit Zosimasi, kellele ta jutustas oma eluloo ning palus anda endale armulauda. Kui eremiit lahkuma hakkas, soovis Püha Maria teda aasta pärast uuesti näha. Eremiit saabuski aasta hiljem kokku lepitud kohta, kust leidis eest Püha Maria surnukeha koos temale adresseeritud kirjaga. Kirjas seisis, et paar päeva peale temaga kohtumist ja armulaua osadust, leidis Püha Maria lõpuks kaua otsitud hingerahu ning kirja lõpus palub ta oma surnukeha maha matta ning hinge eest paluda. Kuuldes selle pühaku eluloost, tekib minus tahtmatult soov küsida Samaaria küla valvurilt võti, ületada kuru, keerata tibatillukese pühakoja uks lahti, süüdata küünal ning mõtiskleda Püha Maria peale ning esitada endale küsimus, kas minu valitud rada ja see igapäevane tormlemine pakuvad mulle lõpptulemusena hingerahu või ei.

Ma sain sellega hakkama!!!!

Polegi enam palju vaja jalutada, kui kaugustest tervitab mind brošüürilt tuttavad raudsed väravad. Seistes selle kiitsakas kaljulõhes, tuleb tahes tahtmata tunnistada looduse võitu, ma tunnen end imepisikesena nende majesteetlike mägede vahel, ükskõik kui püüdlikult ma ka kikivarvul ei seisaks või kui pikaks ma end ei sirutaks.

Pilte klõbistades ja loodust imetledes olengi enesele märkamatult jõudnud kuru väljapääsuni. Kassas tuleb tagastada osa piletist, mille järgi peetakse arvestust, et ega keegi ometi päeva jooksul kaduma ei ole läinud. Reeglite kohaselt külastajad ööseks kurusse jääda ei tohi, sest metsiku loodusega silmitsi seismine võib mõnelegi natukene kurvalt lõppeda. Kassast paari meetri kaugusel ongi esimene restoran ja kellel saab olla midagi turgutava värske apelsinimahla vastu. Mahla limpsides ja kuru poole kiigates, läbib südant uhkuse tunne, ma sain sellega hakkama! Kuigi algul oli kolmteist kilomeetrit hirmuäratavalt hiigelsuur number ja pani vägisi kahtlema oma võimetes, siis kilomeeter kilomeetri järel sulas numbri tähtsus kuru pakutava loodusliku naudingu kõrval.

Vastu tahtmist ajan ennast laua tagant püsti, heidan viimase hüvastijätu pilgu Samaaria kurule ja võtan suuna Agia Roumeli küla poole, kus mind ootab ees juba üks mõnus suplus ja rikkalik lõuna enne laeva peale suundumist.

Kuid Samaaria kuru, sina ära muretse, kui ma ise tagasi niipeagi ei jõua, siis kõik oma sugulased ja tuttavad, kellele ma poosetades sinust tehtud pilte näitan, tulevad jooksujalu ise sinuga tutvust sobitama, ilma et ma peaksin neile kihutuskõnet pidama.

oktoober 2009, Marie Claire