Bahrein – Pärsia lahe pärl

Bahrein – Pärsia lahe pärl

Bahrein kuulub Pärsia lahe riikide hulka koos Kuveidi, Saudi Araabia, Katari, Araabia Ühendemiraatide ja Omaaniga. Kuningriik hõlmab enda alla 40 saart, millest suurim on Bahreini. Kogu pindala on praegu kokku 765 km², kuid seda tehislikult pidevalt suurendatakse, olles antud hetkel natukene suurem kui Singapur. Et mingi ettekujutus tekiks, siis Eesti mastaapidega võrreldes Bahreini pindala on Eesti kogupindalast väiksem 59 korda ja see riik on väiksem kui Hiiumaa, mille kogupindala 989 km². Rahvaarv on selles riigis 1,234 miljonit ning 2010. aasta rahvaloendusel ilmnes, et ainult 46% kogu arvust on põliselanikud, ülejäänud on immigrandid, peamiselt Aasiast ning suuremad võõrtööliste kogukonnad on pärit kas Indiast või Iraanist.

1932. aastal oli Bahrein Pärsia lahe riikidest esimene, kus leiti naftat, mis andis suure tõuke riigi edasisele arengule. Tänapäeval sõltub majandus rohkem pangandusest ja finantsteenustest, kuid vaikselt hakkab ka turismi osakaal tõusma, seda on just tänavapildis märgata, kus uusi hotelle kerkib kui seeni peale vihma.

Bahreini kutsutakse  Pärsia lahe pärliks ning see nimi on tulnud sellest, et Bahrein sai tuntuks pärlipüügi poolest. Ajalukku tagasi põigates on näha, et sellega on tegeletud alates 2000 aastat  eKr, kuid kahjuks Bahreini pärliturgu tabas 1930ndatel aastatel tõsine krahh, kui Jaapan alustas tegutsemist pärlite kasvatamisega.

Bahreini nime seletust otsides, tuleb tugineda araabiakeelsele sõnatüvele bahr, mis tähendab merd ja on selles sõnas kaksikvormis – kaks merd. Selles samas tähenduses on sõnavorm ka viiel korral Koraanis – islami pühakirjas, üles tähendatud. Kuid Bahrein on saarestiku üldnimena kasutusele võetud alles 15. sajandil. Kui islamiga seost veelgi otsida, siis bahreinlased võivad uhkusega öelda, et nad on üks esimesi riike, mis võttis 629. aastal islami omaks. Bahreini esimene mošee – Al Khamis on pärit 692. aastast, mis asub pealinnas – Manamas. Riiklikus muuseumis (National museum) võib teiste eksponaatide kõrval näha ka prohvet Muhammedi kirjateksti, mis saadetud Bahreini valitsejale Mundhir bin Sawa’le kutsudes saare elanikke vastu  võtma islamit. Selle kirja juures on erakordne, kuidas prohvet Muhmmedi on seda  allkirjastanud. Loogiline oleks, et kõigepealt oleks Muhammed, järgmisel real, Jumala saadik ja siis Allah, aga selline käsitlus tekitab küsimuse, kuidas sa Allahi endast allapoole paned ja ennast inimesena Jumalast kõrgemale tõstad, seega tuleb eksida grammatika reeglite vastu ning kõigepealt kirjutada Allah, järgmise rea peal sõnumitooja ja alles siis Muhammed.

Vaatamata sellele, et Bahrein on islamiriik, võib teda sellegipoolest pidada multireligioosseks riigiks. Seal on esindatud oma kogudustega 19 erinevat kirikut, millest kahel on katedraali staatus, on olemas sünagoog, 6 sikhide templit, mõned hindude oma, lisaks veel erinevate religioonide jumalakodasid. Raamatupoodides võib näha Piibleid ja kristliku kirjandust kõrvuti islami teostega. Rääkides juttu ameerika pastoriga Jim Harrisoniga, kes oli teeninud seitse aastat Elva baptistikoguduses ning tänu sellele rääkis ka vabalt eesti keelt, uurisin ma, kas kristlike koguduste liikmed on ainult välismaalased või on ka kohalikke nende seas, sest tegelikult on usuvahetus islamimaailmas keelatud. Kõik, kes on sündinud moslemina, peaksid ka selle usutunnistusega surema. Teooria on üks, aga praktikas tegelikult on ka usuvahetajaid, kuid nende enda turvalisuse huvides ei anta neile ristimistunnistust.

Selle maa multireligioosset lähenemist ja tolerantsust võib näha ka Al Fateh – The Grand Mosque väraval oleval sildil, kus on kirjas, et mošeed on oodatud külastama kõik inimesed olenemata nende usulisest kuuluvusest või tõekspidamistest. See on ehe näide bahreinlaste enda suhtumisest võõrmaalastesse, sest kõige tähtsam on inimene ning religioosne valik on igaühe südametunnistuse asi, mille üle kritiseerida ei ole kellegi teise õigus. Sellest tolerantsuse ehedast näitest on meil eestlastena palju õppida.

Mošeesse sisenedes anti naistele valida erinevate mustade maani ulatuvate rõivaste vahel ja kui endal ei olnud pearätti kaasas, siis sai selle ka kohapealt laenata. Meie saabusime sinna minarettidest kostuva palvekutse ajal, seetõttu juhatati meie delegatsioon teisele korrusele ja paluti palvetamise ajal mitte pildistada. Rõdult alla vaadates oli näha, kuidas meie saatjad ühinesid palvetajate pika riviga ning algaski eespalvetaja juhendamisel Meka poole palvetamine. Meie naissaatjad järgisid eespalvetajat aga rõdul olles, oma palvetamise kohustust täites. Kui mõelda, et sellesse pühakotta mahub korraga 7500 inimest palvetama  Allahi poole, siis on täitsa arusaadav, miks seda mošeed üheks maailma suurimaks peetakse. Pärast palvet oli meil võimalik jalutada ka peasaalis ja kui oma pea kohal olevat maailma suurimat klaaskiust 60 tonnist kuplit vaadata, siis oli küll tunne, et ma ei olegi maailmanaba ning on palju võimsamaid ja tähtsamaid asju olemas kui mina ja minu maailm.

Bahreini ajaloolist kristliku konteksti uurides, ilmneb varakristlikest tekstides, et Muharraqi saarel on olnud vähemalt kolm kloostrit. Riiklikus muuseumis (National Museum) ringi jalutades võis näha kivist välja raiutud väikeseid kujukesi, kellel lähemalt silmitsedes võis kristlikku sümboolikat märgata. Selle muuseumi kõrval asub moderne Bahreini Riiklik Teater (National Theatre), mida peetakse araabia maailmas suuruselt kolmandaks peale Kairo ooperimaja Egiptuses ja Kuninglikku Ooperimaja Muscatis, Omaanis. Kahjuks meie külaskäigu ajal oli peasaal remondis, aga sellegipoolest võisime me aimu saada teatri suursugususest, mis oli ehitamisel saanud inspiratsiooni „1001 öö muinasjuttudest.“  Selle hoone avatseremoonial, 12.11.2012 aastal, kui Manama kandis Araabia kultuuri pealinna tiitlit, tuli ettekandele Marinsky ja Bolchoi teatri esituses Vene Balleti Gala.

Kui eestlane tähistab 14. veebruaril sõbrapäeva, siis bahreinlase jaoks on see hoopis midagi üllamat. Nimelt 2001. aastal viis kuningas läbi rahvahääletuse, et taastada riigi põhiseaduslik kord. Igal kodanikul oli võimalik anda referendumil poolt või vastu hääl. 98,4 % rahvastikust oli selle ettepaneku poolt ning kõigi nende nimed on graveeritud Riikliku Harta Monumendile (National Charter Monument). Meid saatvad bahreinlased otsisid seintelt oma nimed üles ja näitasid neid meile suure uhkusega. Keset seda kompleksi, mis muide asub kuningapalee kõrval, on ka kõige innovaatilisem näitus üles pandud pealkirja all „Kuninga visioon Bahreinist – minevikust tänapäevani,“ mis kahjuks poliitiliste otsuste tagajärjel veel ei ole kõigi jaoks avatud, aga sellegipoolest saab seda külastada, kui ette helistada ja külastusaeg kokkuleppida. Mille poolest on kuninga visioon eriline? Seal on kasutatud ultramoodsat tehnikat muutes seikluse läbi ajaloo hämaruste tänapäeva interaktiivseks. Kui ennem oli juttu pärlipüügist, siis seal on võimalik ise pärlipüüdjaks hakata ja oma oskusi testida. Rääkimata võimalusest sõita vormel 1 mulaažiga või kuulata kõnesid haridusest, naiste õigustest. Võib öelda, et tehtud on kõik selleks, et kogu perel oleks huvitav. Tuleb vaid loota, et varsti see näitus ka ametlikult kõigile külastajatele avatakse.

Bahreinist rääkides ei saa üle ega ümber Qal’at al Bahrain ehk Bahreini kindlusest, mida tuntakse ka Portugali kindluse nime all ning mis on Unesco maailmapärandi nimekirjas alates 2005. aastast. See on kompleks koos muuseumiga, mis tutvustab kindluse ehitamise erifaase, mis on koondatud ajavahemikku 2300 eKr kuni 18. sajand pKr vahele, ning kõike leide, mis on sealt kindlusemüüride vahelt väljakaevamiste käigus leitud. Väidetavalt asus seal Dilmuni tsivilisatsiooni pealinn, mis on ära märgitud sumerite savitahvlitel, kui koht, kus saavad kokku esivanemad ja jumalad. Gilgameši eepose järgi, umbes 5000 aastat tagasi, käis Gilgameš just sealt  surematust otsimas. Kui ajaloost tänapäeva tulla, siis õues kindluse müüride vahel ringi jalutades võib endale muuseumist kaasa võtta audiogiidi, mille vahendusel saab tähtsamate kohtade juures kuulata inglisekeelset seletust.

Vaatamata sellele, et Bahrein on islamiriik, on ta võrreldes oma naaberriikidega, kui nii võib üldse paralleele tuua, väga läänelik, seda kõige paremas mõttes. Peale 2001. aasta referendumit, toimusid suured muudatused poliitikas ning naistel tekkis võimalus oma sõna sekka öelda. Kui tavaliselt läänemaailmas arvatakse, et islamiriigis on naised võrreldes meestega teisejärgulised ning nende sõna ei mängi ühiskonna korralduses mingisugustki rolli, siis Bahreinis on lood hoopis teistsugused ning aeg-ajalt ei taha uskudagi, et tegemist on islamiriigiga.

Bahreinis on kahekojaline parlamendisüsteem, kusjuures mõlemas kojas on nelikümmend liiget. Ülemkotta ehk Shura Nõukokku määrab liikmeid kuningas isiklikult ning alamkoja ehk saadikutekoja liikmeid valib rahvas. Kui 2002. aastal naised said võimaluse esmakordselt hääletada ja kanditaate üles seada, ei võidetud parlamenti ühtegi kohta. Aga 2004. aastal valiti Dr. Nada Haffadh  juhtima tervishoiuministeeriumit ning alates 2007. aastat on ta ülemkoja liige. Lateefah Al-Qauod, oli esimene naine, kes valiti parlamenti 2006. aastal. Praegu on ülemkojas juba üksteist ja alamkojas neli naist. Meie parlamendi külastamise päeval ei toimunud täiskogu istungit vaid parasjagu valitud seltskond  arutas toidukvaliteedi üle ning sel hetkel naisi kohal ei olnud.

Naiste juhtimise all töötab ülemnõukogu, informatsiooni-,  kultuuri-  ja sotsiaalministeerium. Samuti on naissuursaadikuid ning üllatavalt võib tõdeda, et neid on määratud Bahreini esindama kolme maailma tähtsaima riigi juurde – Ameerika, Inglismaa ja Hiina. Bahreini naised võivad uhkusega öelda, et kui 2006. aastal valiti Bahrein juhtima ÜRO peaassambleed, sai juhiks bahreinlanna Sheikha Haya Rashed Al Khalifa, kes sellel ametipostil oli läbi ajaloo esimene naine Lähis-Idast ning üleüldse neljas naine, kes sellele positsioonile valiti.

Külastasime ka naisettevõtjaid ja nende edulugusid kuulates ilmnes, et kuningriik ise inspireerib, toetab ja soodustab naisi looma ettevõtteid.  Kõigile on kõrgharidus tasuta ning enamus naisi, kellega mina kokku puutusin, omasid ühte või mitut kraadi. Seda kõike nähes ja kuuldes, tundus mulle, et Bahrein on kõigi võimaluste maa, kus islam ei piira naisi osa võtmast ei poliitikast ega ettevõtlusest, tuleb vaid ise natukene initsiatiivi üles näidata.

Aga milline on bahreinlane ise, elades nii innovaatilises riigis? Kui eestlase lemmikteemaks on viimasel ajal kujunenud jätkusuutlik soigumine, mis kõik meie väikses vabariigis halvasti on, siis Bahreinis olles ma ei kuulnud ühtegi halba sõna kellegi suust selle riigi kohta, vaid ainult kiidukõnet, miks on hea Bahreinis elada. Tasuta haridusele lisaks toodi välja, tasuta arstiabi, olematud maksud ehk kõik, mis sa teenid on sinu, pluss alati lisati sotsiaalne aktiivsus. Kõigiga kellega mina suhtlesin olid aktiivsed vähemalt ühes heategevusprojektis, põhjendades seda, et Bahrein on neile niipalju andnud, et nad tunnevad, et nüüd on nende kord ja kohus midagi kodumaale tagasi anda. Kas ei ole ilus patriotistlik kodumaa armastuse väljendus, mille kõrval eestlase relv käes sõtta mineku patriotism kahvatub ning kas ei tasuks ka meil patriotismile uusi nüansse lisada, võttes  eeskuju Bahreinist.

Ilmunud Reisimaailmas 2/2014