Millega Kreeka mind ära võlus? Kohe kindlasti ilmaga, sest mina kui külmetav päiksepüüdja pooldan kuus kuud sooja suve kui kolm kuud siinset vihmast suusailma. Pealegi ma armastan sini-sinist merd ja taevasse kõrguvaid mägesid. Vaatamata oma erakordsele värvile võib Vahemeri esimesel ujumisel tõsiselt ohtlik olla, kui ei ole harjunud soolase veega. Tahaks ju suu lahti ujuda ning niisama vees mulistada, aga kui see soolane vesi kogemata kurku läheb, siis suure läkastamise ja köhimise hoos ununeb viimanegi ujumisoskus.

Kreeka eluviis on hoopis teistsugune kui me põhjamaalastena harjunud oleme. Isegi kui iga päev tuleb suveperioodil tööl käia ning ainuke, kes aimab mis kuupäev või päev parasjagu on, on laual olev läptop, siis sellegipoolest ei näe kreeklane välja nagu depressiooni langenud kurva rüütliordu esiliige. Vaatamata tihedale töögraafikule on tal aega nautida päev läbi frapet ehk jääkohvi, ajada naabriga juttu, rutata appi hätta jäänud sugulastele, rääkida vahetpidamata telefoniga, käia sõpradega mööda kohvikuid, tavernasid (kohalikke restorane), baare ning otseloomulikult tekitada uusi tutvusi. Ma olen alati imetlenud nende oskust väljas käia, nautida tundide viisi sööke ja jooke, tellides aina uusi roogasid lauale isegi kui keegi enam süüa ei jõua ning peale keskööd teha baaridele ja ööklubidele ring peale. Ma ei ole siiamaani ühtegi kakerdavat padujoobes kreeklast näinud, ikka minnakse baarist, klubist või restoranist elegantselt autoni ning sõidutatakse, kui vaja kõik sõbrad koju.

Muidugi ei saa üle ega ümber lõunamaisest liikluskultuurist. Tavaturistile näib see totaalse kaosena, sest kuidas muidu kirjeldada, kui ees olev autojuht otsustab keset teed seisma jääda, et vastassuunas peatuva sõbraga juttu ajada, niikaua kui kõik teised ta taga kannatlikult ootavad või ees oleval autol süttinud ohutuled võivad tähendada, et ta soovib keerata vasakule, paremale või hoopis tagurdada, aga milline neist valikutest õige on, peab su enda sisetunne ära aimama või liikluspiirangu märgid, millest ainult turist kinni peab, sest kõik teised teavad, et need on ainult soovituslikud ning telliskivigi tähendab ainult turistile, et sinna sõita ei tohi, sest kohalik südamerahus keerab telliskivi poole, sest arvatavasti on see kõige otsem tee soovitud eesmärgini. Mina olen juba ammu loobunud olema turist ning sõitnud täpselt nagu kohalik, kui vaja keeranud telliskivi alt sisse, kui ma tean, et nii saab kiiremini, kiirust ületanud, sest jalus tolgendavaid keset teed sõitvaid turiste ei armasta ju mitte keegi. Muidugi mõnikord tasub panustada ka turistiks olemisele, kui kogemata kiirteel õigest teeotsast mööda sõidetud on, tuleb ainult ohutuled peale panna ja asuda tagurdama, sest blondid juuksed näitavad ju kõigile, et ma olen turist ning mis kaardilugemisoskust blondilt turistilt ikka loota on.

Suvel on auto asemel parem kimada rolleriga. Kreeklane usub, et kiiver on ainult soengu sassi ajamiseks välja mõeldud ning kellele seda nuhtlust ikka vaja oleks, siis minu arvates tühja sellest soengust kui kaalukausil on su enda ohutus ning ma kannan suurima rõõmuga kiivrit. Rolleriga sõit on ka omamoodi kunst, muidugi kui sõita nagu turist tee ääres, ei jõua kahjuks mitte kuhugi õigeks ajaks, seega tuleb võtta eeskuju kohalikkest ning sõita kahe rea vahel, sest see on ainus võimalus, kuidas ummikutest kiirelt välja tulla ning reegel nr 2 – alati tuleb ennast valgusfoori juurde esimeseks vingerdada. Muidugi peale päikses, mere, nn reegliteta liikluskultuuri ja naeratava kreeklase on sel maal oma muljet avaldav ajalugu, kultuur ja religioossed tavad, millesse süübimine paneb mind Kreekat aina rohkem armastama, seetõttu peangi seda päiksepaistelist Vahemere äärset riiki oma teiseks kodumaaks ning juba talve lõpu pööran pilgu unistavalt kapi otsas oleva kohvri suunas.

Kevad, Eesti Naine, 2009