Läbi ööpimeduse Bahreini hotelli poole vurades teatas bussis olev iirlane õhinal, et tema kodutöö andmetel peaks meie hotelli all olema Iiri pubi. Kohvrihunnikuga hotelli ette saabudes selgus, et mitte ainult iirlasel ei olnud oma kodupubi, vaid ka itaallane võis iga kell hotelli kõrval olevas Itaalia restoranis einestamas käia. Mul polnud sellele midagi kõrvale panna – isegi kuulus Hemingway lause „Igas maailma sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast“ ei päästnud mind seekord hädast välja, sest ainsa kodumaal teatud Bahreini eestlase telefoninumber oli mul kadunud ja muidu igati andmeterohke Facebook näitas vaid nulli.
Aga Bahreinil olid hoopis imelisemad plaanid Eestiga kui ainult kodumaise pubi või
restorani olemasolu. Järgmise päeva muuseumituuril soovis kohalik programmijuht Ahmed tutvustada mulle ühte soomlasest giidi. Kodumaast kaugel tekib soomlast nähes soe tunne, nagu oleks peaaegu et kodus. Suur oli aga minu üllatus, kui soomlane puhast eesti keelt rääkima hakkas: jutu käigus tuli välja, et tegu oli Soomes elanud eestlasega, kes oma uueks kodumaaks on valinud Bahreini.
Mida rohkem me suhtlesime, seda enam tekkis mul kahtlus, et järsku tema ongi see eestlane, kelle telefoninumber mul 
kaduma oli läinud. Kuid nimi, mida mina teadsin, ei olnud see islaminimi, millega teda mulle tutvustati, ning iga kord, kui pärisin tema eesti nime, suutis ta vastusest kõrvale põigata. Aga minu sisetunne andis märku, et mul on õigus ning lõunalauas ei andnud hing enam kuidagi asu. Küsisin, mitu tähte on tema eestimaises eesnimes. Saadud vastus klappis minule teadaoleva nime tähtede arvuga. Järgnevalt uurisin, kas see koosneb kolmest erinevast tähest. Noogutus. Tundus, et informatsioon hakkas vaikselt paika loksuma. Edasi tahtsin teada, kas tal on kaks venda. Noogutus. Mis mul muud üle jäi, kui pakkusin vendade nimed. Järjekordne noogutus, millele järgnes see kurikuulus vaikus enne tormi. Ma olin pannud mängu kõik oma trumbid, nüüd tuli vaid oodata, kuid vaikus aina venis ja venis… kuni ta viimaks vaikselt küsis, kuidas ma seda kõike tean. Tundus, et põnevusmängu lotovõit oli peaaegu käes, seega vastasin, et ütlen ainult ühe sõna: notar. Lai naeratus valgus üle meie mõlema nägude – minu Bahreini eestlane oligi müstilisel viisil üles leitud.
Puutepunktiks religioon
Kuigi Bahrein on islamiriik, võib seda ikkagi pidada multireligioosseks koosluseks, sest kuidas muidu põhjendada üheksateistkümne erineva kiriku kogudusi, sünagoogi, sikhi ja hindu templite olemasolu. Et sellise mitmekesisuse võimalikkust kuidagigi mõista riigis, kus ametlikult on keelatud usuvahetus ehk kes on sündinud moslemina, peab selle usutunnistusega ka surema, saime me kokku kirikujuhtidega, kes tutvustasid oma tegevusvabadust Bahreinis.
Peale ettekandeid soovis Bahreini eestlane mind pastor Jimile tutvustada. Kui ma sulaselges eesti keeles „tere“ kuulsin, olin sada protsenti kindel, et see on ainuke sõna, mida ameeriklasest pastor püüdlikult pähe on õppinud, et väheseid Bahreini külastavaid eestlasi üllatada. Aga sellele „terele“ järgnes korrektses eesti keeles jutuvada ja järjekordselt olin ma hämmingus: kuidas on võimalik, et Bahreinis, riigis, mille olemasolust Pärsia lahes suuremal jaol eestlastest aimugi pole (kui just ei ole tegemist vormel 1 fänniga), kohtan ma ameerika pastorit, kes räägib sulaselget eesti keelt!? Lahendus sellele mõistatusele oli veelgi hämmingut tekitavam – nimelt oli pastor Jim teeninud seitse aastat Elva baptisti koguduses ja minu üllatuseks oli meil ka ühiseid tuttavaid.
Lõunasöögilauas ei saanud ma taas juhust kasutama jätta ning palusin pastori enda kõrvale einestama. Jutu käigus küsisin, kas nende kirikuliikmed on ainult võõramaalased või on nende seas ka kohalikke, vaatamata seadusele, mis keelab usuvahetuse. Tuli välja, et seda reeglit siiski eiratakse aeg-ajalt, kuid sel juhul ei anta uuele kirikuliikmele ristimispaberit – tagamaks tema konfidentsiaalsust ja turvalisust.
Kuid päev ei olnud veel õhtusse jõudnud, seega mu Eesti-teemalised üllatused jätkusid. Edasi nägi programm ette 
koraanikeskuse külastust. Tänu oma doktoritööle – Eesti naiste identiteet moslemina – oli islam mu erilise tähelepanu all, kuigi ma ise olen kristlane, ortodoks. Ma olin korraldajatele oma religioossest huvist juba enne saabumist teatanud ning seda aeg-ajalt ka kohapeal toonitanud, seetõttu avanes mul võimalus jõuda autoga enne bussi järgmisesse sihtkohta ning mind tutvustati giidile – islami õpetlasele Syed Alile. Kui selgus, et olen eestlane, hakkasid ta silmad särama ja ta teatas, et eelmise aasta novembrikuus külastas ta Eestimaad. Uurisin, ega ta meie moslemite kogukonda tunne ja järjekordselt tuli mul üllatuda – tuli välja, et ta oli olnud mu moslemist sõbra ja õpetajaga Malaisias, ning juttu jätkus meil kauemakski.
Õhtul hotelli tagasi jõudes adusin ma rõõmuga, et olin endalegi üllatuseks üles leidnud ilmselt kõik inimesed, kes olid Bahreinis erineval moel Eestiga seotud. Sel hetkel tajusin ma, et vaatamata mu kodumaa väiksusele, on Eestimaa Bahreini kontekstis suurem kui Iirimaa või Itaalia. Kuigi Eesti meediale meeldib toonitada fakti, et eestlased on maailma mastaabis mittereligioosseim rahvas, siis Bahreinis olles tundus, et see ei vasta tõele, sest kuidas muidu seletada, et kõik niidid, mis viisid Eestimaani, olid seotud erinevate religioonidega.
Väike, kuid sisult suur
Milline on see maa, Bahrein, kus tuntakse Eestimaad, räägitakse eesti keelt ja teatakse eestlasi? Bahreini kuningriik hõlmab 40 saart Pärsia lahes ja on Eestiga võrreldes imeväike, kõigest 765 km2 (veidi väiksem kui Hiiumaa), kuid vaatamata sellele elab seal umbes sama palju inimesi kui Eestis kokku – 1,2 miljonit, kellest põliselanikke on kõigest 46%, ülejäänud on võõrtöölised, kes aitavad seda innovaatilist väikeriiki edasi arendada.
Muidugi on kuningriik loonud ka tingimusi, et inimesed jääksid või tuleksid sinna elama ega rändaks välja. Bahrein pakub tasuta haridust ja arstiabi ning maksuvabadust – kõik, mis sa teenid, on sinu oma, samuti on väga soodsad võimalused endale kodu soetada. Kuigi Bahrein oli esimene Pärsia lahe riikidest, kus 1932. aastal leiti naftat, sõltub nende tänapäeva majandus aina enam finantsteenustest ja turismist. Seal ringi liikudes ja inimestega suheldes tõdesin ma, et Bahrein on igas mõttes innovaatiline maa, kus on võimalik ka kõige utoopilisemad ideed ellu viia.
Eestimaal oma mosleminaisi käsitlevast doktoritööst rääkides põrkun ma sagedasti kokku vestluskaaslaste kaljukindla veendumusega, et islamikultuuris ahistatakse naisi. Tõepoolest, peaaegu kõik, mida meedia seostab islamiga, on vägivaldne: olgu see siis sõda, enesetaputerroristid või naiste väärkohtlemine. Kiire igapäevase elutempo korral ongi kergem meedias loodud kuvandeid tõe pähe võtta, sest kellel ikka on aega teemasse süüvida või hoopiski leida võimalus islamiriigis elavate naistega suhtlemiseks. Bahreinis oli meil aga võimalus kohalike naiste ja nende eluoluga tutvuda ning kõige nähtu-kuuldu põhjal nende kohtlemise ja võimaluste kohta ise järeldusi teha.
Üks meie naissaatjatest, kes koordineerib tervisekeskuse tööd, teatas, et tema õde on üks praeguse parlamendi viieteistkümnest naisliikmest. Islamimaa kohta, kus lääne mõistes on naistel piiratud võimalused, on see midagi erakordset, aga kui jutu käigus tuli veel välja, et ka suursaadikute seas on naisi, pealegi veel kolme tähtsama riigi juures – Ameerika, Inglismaa ja Hiina, siis hämming aina süvenes. Kuid naised olid peale poliitika ka agarad ettevõtluses ning edulugusid kuulates selgus, et just eelkõige riik on neid inspireerinud looma oma ettevõtteid ning pakub igakülgset toetust. Kuuldes ja nähes seda kõike, tahaks vägisi lükata uppi meie meedia loodud kuvandi ning väita, et vähemalt Bahreinis on naised igati kaasatud edendama ühiskonna heaolu ning kes selles kahtleb, on teretulnud Bahreini ja sealset eluolu oma silmaga kaema.
Südamega kodu juures
Mulle tundus, et bahreinlastes pulbitseb mingi sõnulseletamatu, tingimusteta armastus oma kodumaa vastu, südamest tulev
soov panustada oma aega ja investeerida raha tagasi maale, mis on talle nii palju kinkinud. Oma kodumaast rääkides ei olnud harv juhus, kui võis bahreinlase silmanurgas heldimuspisarat märgata – nii palju armastab ta maad, kus ta on sündinud ja üles kasvanud. Bahreinis olles ei kuulnud ma ühtegi halba sõna selle riigi kohta – kõik, kaasa arvatud seal elavad välismaalased, ülistasid seda maad ja olid selle üle tõsiselt uhked. Kindlasti on see ka üheks põhjuseks, miks on populaarsed igasugused heategevusprojektid, sest see on enda kodumaa heaolusse ja tulevikku investeerimine ilma soovita midagi materiaalset vastu saada.
Paistab, et meie, eestlased, järgime pigem mõtet „minu kodu on minu kindlus“ ja seepärast on meil kombeks väga hoolikalt valida, keda oma kindlusse uudistama kutsume. Seetõttu on meie jaoks otse loomulikult välistatud kõik võhivõõrad, eriti kui nad on veel teisest rahvusest või usust. Bahreinlase arvates on tema kodu ka sinu kodu ning sa oled alati teretulnud tassikest teed või kardemoniga kohvi jooma ning „ei“ ei ole vastus, mida aktsepteeritaks. Kohvi juurde pakutakse külas olles kohalikke maiustusi ja pähkleid ning tasahilju võib see tassikese tee või kohvi joomine üle minna kas lõuna- või õhtusöögiks.
Võrreldes meiega on sealsetel kohalikel aega. Kõige paremini iseloomustab seda lause: „Teil (läänemaailmal) on olemas kell, aga meil on aega.“ Sellistel koosviibimistel ei vaadata kella, ei joosta järgmisele kokkusaamisele, vaid nauditakse üksteise seltskonda ning kohtumistel pole oluline, kas sa oled tulnud idast või läänest või milline on sinu religioosne maailmapilt. Oluline oled sina inimesena ning sellistel imelistel hetkedel võid sa aduda, et oled juurde saanud peaaegu et uusi perekonnaliikmeid ning kauba peale ka uue kodumaa, kuhu oled iga kell tagasi oodatud.
***
Ääremärkus – Mis on programm Discover Bahrain?
Programmi Discover Bahrain – Avasta Bahrein – eesmärk on anda võimalikult mitmekesine ülevaade Bahreinist, tutvustades nii ajalugu, mis ulatub tagasi sumerite aega, kui ka tänapäeva ning andes ülevaate era- ja avaliku sektori edusammudest. Nii soovitakse lääneinimeste maailmavaadet avardada ning purustada stereotüüpsed mõttemallid islamiriigist. Delegaate oli üle maailma kokku kutsutud üheksateist ning me esindasime erinevaid valdkondi, nagu turism, ajakirjandus, meedia, avalik sektor, või mõnda geniaalset projekti, mida tulevikus saaks ka Bahreinis teoks teha.
Ilmunud aprillikuu Sensas (2015)