Istudes Kirde-Kreeta ranniku Plaka küla tavernis ning heites pilgu merele, näen üht väikest kindlustatud saart, mis kaugelt vaadates jätab ilmsüütu mulje, kuid tegelikult peidab endas surmahõngulist saladust.

Ei kutsuta ju seda saart ilmaasjata neetud saareks. Kuid mis on see müstiline saladus, mis on sinna kindlusemüüride vahele peidetud ning mille tagamaadest parema meelega vaikitakse?

Selle väikese saare nimi on Spinalonga. Kuigi kreetalased kutsusid oma saart stin Elounda’ks ehk Elounda küla juurde kuuluvaks, siis Kreetat okupeerinud veneetslastele jäi kõrvu hoopis teistsugune kõla ja nii hakatigi saart nimetama Spinalongaks ehk spina (oga, astel), longa (pikk). Eesti filmiklassikast “Mehed ei nuta” tuntud lauset “See saar ei olegi saar, vaid rohkem poolsaare moodi saar” öeldakse legendides ka Spinalonga kohta.

Karistus Jumalalt

Spinalonga olnud varem Kolokitha poolsaare tipp, aga 1526. aastal saabusid kaevamistuhinas veneetslased ning eraldasid poolsaarest väikese jupi, tekitades nõnda tillukese strateegilise asukohaga saare. Saarel on juba sajandeid seisnud kindlus, et kaitsta lahesopi-äärseid linnu. Plakalt vaadatuna võib märgata, et kindluse müürijoon jookseb üsna veepiiri lähedal ning hiljem saarel jalutades selgubki, et osa kindluse müüridest tõusevad otse vetevoogudest. See oli kunagi veneetslaste strateegiline võte, et kaitsta oma kindlust vaenlaste eest ning lõigata neil ära võimalus ohutult randuda. Kuid siiski tundus veneetslastele, et vastasolevates mägedes varjuvad vaenlased ohustavad neid, seetõttu ehitasidki nad saarele veel ühe kindluse kunagise akropoli peale. Alles nüüd võisid veneetslased südamerahus oma kindluse üle uhkust tunda, sest Spinalongast oli saanud vallutamatu saar tuhandemehelise armeega, kelle käsutuses oli 35 erineva kaliibriga suurtükki ja laskemoonavaru, mida jätkunuks aastaks. Spinalonga oli üks viimaseid tugipunke, mille türklastel vallutasid kavalusega alles 50 aastat pärast Kreeta okupeerimist.

Iga kindlus ja saar paistavad kaugelt vaadates kaunitena, kuid oma silm on kuningas, seega tasub võtta ette paariminutiline laevasõit. Kindlusesse sisenetakse läbi pimeda tunneli, mida kutsutakse Dante järgi põrguväravateks, sest 1903.–1957. aastani asus saarel leeprahaigete koloonia. Iga inimene, kes tollal saarele toodi, sisenes kindlusesse sellesama pimeda tunneli kaudu, teadmata, mis temast edasi saab, kui palju on talle antud elupäevi ja kas tal kunagi üldse avanebki võimalust saarelt lahkuda. Leeprahaigust ehk pidalitõbe peeti Jumala karistuseks inimestele, kes ei olnud usklikud, ning nad tuli ühiskonnast isoleerida. Nad olid kui neetud, kes pidid oma saatusega leppima.

2000 leeprahaiget1903. aastal võeti vastu otsus, mille kohaselt koguti pidalitõbised ümbruskonna koobastest kokku ning pagendati Spinalonga saarele. Võib jääda mulje, et pidalitõbi on mõni uudne moodne haigus, kuid tegelikult on sellel haigusel sajanditepikkune ajalugu, millele leidub viiteid juba Vanas ja Uues Testamendis. Haiguse põhjustajaks on tuberkuloositekitaja lähedane sugulane Mycobacterium leprae. Pärast nakatumist ilmuvad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu kuni mitmekümne aasta pärast. Esimesel seitsmel aastal meenutab tõbi pigem ohutut nahahaigust, kuid siis toimub katastroofiline muutus. Tekivad kühmulised punaka tooniga moodustised, mis deformeerivad kehaosi. Inimene kaotab puute-, valu- ja temperatuuritundlikkuse ning võib seetõttu ennast kergesti ära põletada. Kõigi nende vigastuste ja haavandite tüsistustena tekivad mädapõletikud ning lagundava iseloomuga koepõletikud, mis viivad kudede kärbumiseni. Kuigi tänapäeval on see haigus ravitav, olid Spinalonga leeprakoloonia ajal lood teistsugused – valu vastu anti morfiini ning mädanev kehaosa amputeeriti, mistõttu võis juhtuda sedagi, et kui inimene lõpuks suri, oli ta kaotanud kõik jäsemed. Kui suur oli pidalitõbiste kommuun? Täpset arvu ei teata, aga pakutakse, et kokku elas selle aja jooksul saarel umbes 2000 leeprahaiget.

Kui pärast tunneli läbimist jalutuskäiku jätkata, on näha maju, mis on vanad ja lagunenud, kuid ega nad polnud palju paremas seisus ka pidalitõbiste koloonia tekkimise algaastatel. Inimesed elasidki kuni 1939. aastani 3–4 sajandit vanades majades, mille olid ehitanud veneetslased ja türklased. Aga kõigile saarel viibijatele maju ei jätkunud, seetõttu elasid osad leeprahaiged tänavatele paigutatud naridel. Tahtmatult tekib küsimus, miks? Vastus on lihtne: pidalitõbised ei saanud töötada ning nakatumishirmu tõttu ei tulnud keegi neile ka Kreetalt appi.

Edasi jalutades võib näha värviliste ustega renoveeritud maju, ent nende valmimisaasta jääb ajajärku, kui leeprahaiged olid saarelt juba ammu lahkunud. Need majad pole aga ainsad, mis näitavad ajaloo uuemat ja paremat kulgu. Sealsamas, keset küla, asub ka desinfitseerimismaja. Et valitsus toetas leeprahaigeid päris korraliku rahasummaga, oli Spinalonga kohalike nn mandrielanike jaoks kullaauk, kus käidi kauplemas kõigega ning kus hinnad olid tavahindadest mitu korda kõrgemad. Siia tuldi paatidega varahommikuti, kaubavahetus käis sadama lähedal paiknenud majades ning raha tuli enne kasutamist desinfitseerida.

Õnnistatud saar?Spinalonga oli küll neetud saar, kuid samas ka õnnistatud. Kuidas saab üks surmahaigusest lehkav saar olla kellelegi õnnistuseks? Aga ta oli seda – tänu saare preestrile, kes andis inimestele lootust ning soovitas neil abielluda, üksteist armastada ja muretseda lapsi, et muuta elu Spinalongal natukenegi inimlikumaks. Kõigi loogikaseaduste kiuste sündis nendest abieludest 20 tervet beebit. Need lapsed olid elav näide, et pidalitõbi ei ole päritav, ning nad andsid vanematele lootust, et ühel päeval leitakse ravim ka neile.

Kuid sellel imel oli oma varjukülg: lapsed viidi Ateenasse meditsiinilise järelevalve alla, et kontrollida, kas nad pole nakatunud. Ei ole vist vaja eriti suurt fantaasiat, et kujutada ette, milline on noorte emade äng, kui neilt lapsed ära võetakse ja uuringutele saadetakse. Tavaliselt valetati hüsteerilistele emadele, et kogu protseduur võtab aega paar nädalat, tegelikult hoiti lapsi aga Ateenas seitse aastat.

1953. aastal leiti leeprahaigusele lõpuks ravim, kuid sellegipoolest möödus veel aastaid, et murda eelarvamuslikku suhtumist pidalitõbistesse. Alles 1955. aastal kinnitas Kreeka valitsus ametlikult, et leeprahaigus ei ole nakkusohtlik ega ravimatu. See valitsuse samm lõpetas Spinalonga isolatsiooni ja ellujäänud võisid minna tagasi oma lähedaste juurde. Kümme viimast saareelanikku lahkusid kaks aastat hiljem. Viimasena, 1962. aastal läks ära preester, sest õigeusu kiriku traditsioonide kohaselt tuleb manalateele suundunuid mälestada veel viis aastat pärast nende surma.

Jalutades seal saarel, mille kindlusemüürid on varjanud nii palju ebainimlikkust, valu ja ängi, tekkis paratamatult küsimus: kas me ise oleksime valmis märkama ja aitama haigeid ning abivajajaid enda kõrval või isoleeriksime nad samuti ohutusse kaugusesse, lootes, et küll nad kuidagi ise hakkama saavad?

september, 2008, Anne ja Stiil