Miks turistid Kreetale ikka ja jälle tagasi tulevad? Siin asub üks Euroopa pikem mäekuru Samaria, siit on saanud alguse Euroopa vanim, Minose kõrgtsivilisatsioon, siin on fantastiliselt ilusad rannad, sadu imepisikesi kirikuid, suuri kloostreid ja muidugi kreetalased ise, kes on tuntud külalislahkuse poolest.

Saarele jõudes tuleb otsustada, kuidas avastada seda imelist saart, sest linnulennult on Kreeta 260 kilomeetrit pikk, kõige laiem koht on 60 ja kitsam 12 kilomeetrit – jalutuskäiguks vist natukene palju.

Võimalik on sõita kohalike bussidega, kuid ega see, et sa seisad bussipeatuses, ei tähenda veel, et õiges suunas sõitev buss ka seisma jääb. Kaugelt bussi nähes tuleb teha ennast kuidagi nähtavaks. Mitte just teele viskudes, aga mõnikord ei tundugi see idee kõige halvem. Bussi ainuke miinus on, et see sõidab pildistamisväärsetest kohtadest nii kiiresti mööda, et pilt jääb tegemata või jääb pildile kõik muu, aga mitte see, mida pildistada tahtsid.

Järgmiseks meenub sportlikule eestlasele jalgratas. Aga kui selg mere poole pöörata ja ringi vaadata, näed kuni silmapiirini ainult mägesid, mis on Munamäest kuus korda kõrgemad ehk nii 2000 meetri piirimail. Tõsi, kui päikese käes on 40 kraadi sooja, tuleb mõte jalgrattast maha matta ka ilma mägedeta.

Juhiloaomanikud saavad laenutada rolleri. Aga see saar on täis üllatusi. Kõik oleneb sellest, kui hea kaart sul on ja millised teed on sinna märgitud. Kõige tavalisem turistile mõeldud kaart välistab juba eos kõik seiklused ning läheb vaikides mööda kruusateedest, et säästa turisti asjatutest ahvatlustest.

Mööda kruusateid

Siinsed kruusateed on juba midagi! Tundub, et keegi on mänginud taktikalist sõda ja uuristanud teedesse igasuguses suuruses ja kujus kaevikuid. Rääkimata kivihunnikutest – need ei ole küll pärit antiikajast, mil selliseid püstitati Olümpose jumala Hermese auks ja mis täitsid ka teetähise ülesannet, kuid aeg-ajalt võib neid mägiteedel näha ka praegu.

Rollerit võib muidugi ka džiibina kasutada, aga kui see keset mägesid välja sureb ja enam käima ei lähe ning ühele poole vaadates on tühjus ja ka teiselt poolt ei paista rohkem vaatamisväärsusi ning ühtlasi on kadunud ka telefonilevi, poeb hinge kõhedus.

Võib-olla võtaks auto? Liiklusega tuleb siin lihtsalt harjuda. Kiirteel on suurim lubatud kiirus enamjaolt 80 km/h, Agios Nikolause juures erandkorras 100 km/h, aga sedagi üks lühike lõik. Pealegi järgivad märke ainult turistid, ülejäänud vannuvad nende selja taga. Eestis oleme harjunud teadmisega, et pidev joon tähendab ülesõidukeeldu, aga siin on teised reeglid. Siin on see vabadus mööda sõita, vajadusel isegi kurvis.

Tee ääred on palistatud teiba otsa püstitatud nukumajade või -kirikutega. Teivasmaju on kahte sorti: kui majakese sees on inimese ja tema pühaku pilt ning õlilamp, siis tähistab see kurva lõpuga liiklusõnnetust; kui majakeses on pühaku pilt, on see tänuavaldus imelise pääsemise eest.

Millegipärast ei tunnista kreetalane suunatulesid, tema suur armastus on ohutuled. Ohutuledega antakse märku, kui tahetakse pöörata, lihtsalt seisma jääda või hoopis tagurdada. Millal mingi tähendus kehtib, selgub hiljem. Peale selle varitsevad liiklejat veel kaks ohtu: lambad ja turistid, sest mõlemad liiguvad ebamäärasel kiirusel kõige imelikumates suundades.

Kreetal ei ole kohta, kust ei vaataks vastu ajalugu, olgu tegemist Minose kultuuri, antiikaja, Veneetsia või Türgi okupatsiooni, Esimese või Teise maailmasõja või mõne muu tähtsa ajaloosündmusega. Kreeta linnade peaväljakutel võib turist näha kahtlaselt tuttavat kuju. Nimelt meenutab 20. sajandi algul Kreeka ajaloos tähtsat rolli mänginud peaminister Elefterios Venizelos Leninit ennast.

Üks põhjus sellele saarele tulla on muidugi Minose ajastu palee Knossos, mis on seotud Kreeka mütoloogiast pärit Olümpose peajumala Zeusi, merejumala Poseidoni, minotauruse (inimese keha ja sõnni peaga olend) ja labürindiga. Palee kadus naabersaare Santorini vulkaanipurskes aastal 1450 eKr, mattudes tuha alla. Seejärel elas palee tuhandeid aastaid vaid legendides.

Söör Arthur Edwards kaevas palee välja ning nüüd võime imetleda Euroopa vanimat sillutatud teed, teatri sünnikohta ja trooni, mille koopial istub Haagis Euroopa kohtu president. Kunagi oli siin rahuriik, kus ei kasutatud relvi, isegi kuulsad sõjavankrid disainiti ümber ning nendega viidi hoopis daame lõbusõidule. Siin toimusid suured pidustused ja sportmängud, siin olid naised meestega võrdsed.

Et kõik Minose aja paleed üles leitaks, on saar täis tipitud pruune, kollaste kirjadega suunaviitu.

Peale paleede tasub kindlasti jalutada linnades. Neid on saarel neli: Irakleon, Agios Nikolaus, Rhetymnon ja Hania. Irakleon on saare pealinn, mis jagab saare mõtteliselt ida- ja lääneosaks. Kahjuks jättis linnale hävitava jälje Teine maailmasõda, nii võib vanalinnast läbi jalutada, sellest ise aru saamatagi.

Agios Nikolaus on linnadest kõige idapoolsem ja rohelisem, pealegi ainuke, mille keskel asub maaliline järv. Rhethymnon on suuruselt kolmas – peaaegu ostlemise meka ning muidugi on ta ka kitsaste soppidega vanalinn ja mereäärne kindlus.

Minu lemmiklinn on Hania, mida kutsutakse Väikeseks Veneetsiaks. Linn, kuhu on endast märkimisväärse jälje jätnud iga võõrvallutaja. Türgi aega meenutavad minaretid, minarettidega kirikud, mosˇee ja Türgi saunad. Mere ääres näeb egiptlaste ehitatud minaretikujulist tuletorni, kuhu tasub jalutada päikseloojangu eel värvimängu pärast. Ühes Veneetsia ajast pärit laevakuuris on Minose-stiilis ehitatud laev, millega purjetati 2004. aasta Ateena olümpiamängudele. Kunagises juudikvartalis asub üks Kreeka kahest sünagoogist.

***

Peale linnade on saarel 1400 küla ja neissegi tasub sisse põigata. Auto nina tuleb kiirteelt keerata mägede poole ja silme ees avanebki tõeline Kreeta. Kafenino’d on meeste kohvikud, kuhu minnakse hommikul Kreeka kohvi (mujal maailmas tuntud Türgi kohvina), päeval külma kohvi frapee, õhtul aga kohaliku puskari raki või aniisiviina ouzo pärast. Ajaviiteks mängitakse kaarte või triktrakki ehk tavli’t.

Kui nälg näpistab, tasub peatuda väikestes peretavernides (restoranides), kus sulle loetakse ette menüü, aeg-ajalt külmkappi või kööki kiigates. Ringi sõites võib tavernide ja supermarketite (mis ei ole suuremad kui teie korter) ees näha istumas vanakesi, kes olid kunagi nende kohtade omanikud, kuid juba ammu andsid ohjad üle lastele. Harjumusest on nad ikka hommikust õhtuni kohal, jälgides ja teades kõike, mis ümberringi toimub.

Näeb naisi mustas. Mitte et nad kedagi leinaks, vaid kombe kohaselt kannavadki üle 40-aastased naised musta. Mehed on rahvariietes. Kõikjal on lambad, kes lamavad siin-seal ka keset teed, end kergitama veenab neid vaid väga kaalukas argument.

Kuhu sa ka ei vaata, kõikjal on kirikud ja vahel ka kloostrid, küll mäe otsas, küll kaljude sisse raiutud, koobastes ja keset külasid. Neidki tasub külastada, sest paljudes on imet tegevad ikoonid, mis tunneb ära selle järgi, et ikoonide ees või ümber on hõbedast või kullast plaate tänutäheks, et ikoonil olev pühak on inimese eest palunud.

Maastik paneb ahhetama: mäed, kurud ja kitsad teed, mis on kohati vaid ühe sõidurea laiused.

Tuntuim siinne mäekuru on Samaria – see on 13 kilomeetrit pikk pluss kolm kilomeetrit asfaltteed Agia Roumeli külla. Kurus jalutades tundub, et seda luues on Jumal eriti hoolikas olnud, sest see küllus, metsikus, erakordne ilu, mitmekesisus, sügavad lõhed, kristallselge veega allikad, imeilusad küpressi-, tamme- ja männimetsad ei jäta vist kedagi külmaks.

Samaria on üks väheseid kohti, kus näeb Kreeta haruldast kitse kri-kri’d. Sajandeid tagasi oli kri-kri küttimine ja kättesaamine üks mehelikkuse tunnuseid, sest ega teda nii kerge püüda ei olegi. Suudab ta ju seista väga järsu kaldega mäeveerel ja hüpata üle viiemeetrise kuristiku.

Välkkiire kilpkonn

20. sajandi algul tundus, et see kits on väljasuremisohus ja nii vannuti 1930. aastal külapidustustel külavanema eeskujul, et enam teda ei kütita, vaid hakatakse kaitsma.

Peale selle kitse on saarel veel üks haruldane loom, merikilpkonn careta-careta. Ega neidki pole eriti kerge kaitsta, sest ööseks hotellide randa jäetud rannatoolid peletavad kilpkonnad tagasi merre ja nii nad ei kaevagi oma pesasid rannaliiva ega mune sinna mune. Careta-careta’t on võimalik näha Irakleoni lähistel asuvas Cretaquariumis.

Kui arvad, et kilpkonn on aeglane loom, siis sealne isend tõestab vastupidist. Nimelt ujub ta nagu torpeedo ühest akvaariumi otsast teise ning üritada trepist üles-alla joostes teda kuidagi pildile saada ei ole ülesanne just kergete killast.

Kuidagi ei saa üle ega ümber Kreeta randadest, sest rannajoont on saarel ju 1046 kilomeetrit. Sellisele rannajoonele mahub väga eriilmelisi randu: küll liivaseid, kaljuseid, kiviklibuseid, järske, küll laugeid. Ilusamad rannad on lõunas, aga vesi on seal paar kraadi külmem kui põhjas.

Tuntuim rand on kindlasti roosa liivaga Elafonissi, kus tipphooajal ei ole kohta, kuhu rätik laotada, sest peale välisturistide on rannas ka mandrikreeklased.

Kindlasti tasub külastada ka teisi randu, sest nad kõik on omamoodi erilised. Kahel neist kasvavad metsikud palmisalud. Preveli järveranda jõudmiseks tuleb jalutada mäest alla mööda iidseid radu. Järvel saab sõita vesiratta ja kanuuga. Vai rannas võib lesida metsiku palmi all.

10. november 2007, Eesti Päevaleht