Kui Eestist lubatakse kuue kuuga trammijuhiks, siis Uus-Meremaal on see tehtav tunni ajaga. Kahju, et meil seda tundi aega ei olnud, aga see ei tähendanud, et ma ei läinud sinna 1912. a valminud trammi ning ei üritanud ise omal jõududel saada trammijuhiks. Mees, kes oli üks renoveerijatest, vastas mu küsimusele, et miks trammirööbaste juures selline väike purskkaev on ning vett igalpool voolab, et midagi ei ole katki, aga see on nende välja mõeldud liiprite jahutussüsteem, et kurvi peal tramm ei kriuksuks ja asjata ei lendaks sädemeid.
Miks meil siis nii kiire oli? Nimelt oli meil piletid aurulaeva peale. Ega iga päev ei saa ajas tagasi minna Tom Sawyeri aega, kus Missisipi jõel aurulaevaga ringi sõideti, nii et tundus äge atraktsioon mida kogeda. Laev podiseski oma aururatta jõul edasi, nägi ka masinaruumi, kõik tundus olevat nagu päris. Tagasi mõeldes, ma oleks võinud ka wc minna, mitte sellepärast, et oleks pissihäda olnud, aga see asus ratta peal. Lihtsalt oleks huvitav olnud teada, kuidas see lahendus välja nägi. Peale Whanganui jõe tuuri võtsime suuna Wellingtoni peale.
Wellingtonis, Victoria mäe otsa sõit oli plaanis järgmine idee. Ma ei tea, mille järgi Google meie teekonna seekord määras, aga see oli suht kriipi sõit mäkke, kus mõlemal pool olid autod pargitud ning vastu tuli buss, reaalselt sõitsin ma suurest ehmatusest kõnniteele meie jeebiga, et me kokku ei põrkaks. Õnneks oli auto piisavalt kõrge, et ma seda ära ei kriipinud. Mäest alla tulles tuli välja, et tegelikult ma oleks saanud mööda suurt maateed otse sinna ülesse, aga tundub, et googlile meeldis slaalomit sõita. Mida me mäe otsas nägime? Kahurit, mis kunagi iga keskpäev pauku tegi, et inimesed teaks oma kellad õigeks keerata. Vaade linnale oli võimas. Seal oli ka matkarajad, aga meid ootas juba Weta workshop, nii et jalutamine jäi järgmiseks korraks.
Weta workshopis on tehtud väga paljude filmide rekvisiidid ning otseloomulikult Kääbiku ja Sõrmuste isanda omad. Kui sa mäletad kääbikud käisid palja jalu, nii et nend jalga oli võimalik kätte võtta. See oli suht suur, karvane ja võdisev käes. Meile näidati ka mõõku, nii originaale kui vuhvleid. Mida vuhvlid tähendavad? Et nad ei olnud õigest materjalist ehk mitte nii rasked. Sai ka kiivreid pähe panna, raudrüüd katsuda. Minu lemmik koht oli, kus näidati, et hõbepaberit saab kasutada kui plastiliini. Ma ei ole selle peale kunagi tulnud, et hõbepaberist saaks midagi peale kuulide veel teha, aga seal anti meile abivahendiks lusikas ning paluti voolima hakata. Mina tegin endale dinosauruse ja võtsin otseloomulikult kaasa.
Kui siiani oli ilm olnud päikseline, va esimesel päeval, siis nüüd keeras totaalselt võssa, mil taevas oli totaalselt hall ning sadas ja sadas lõpmata ehk ideaalne matkailm. Esimene punkt, kuhu me läksime, oli Cape Palliser Lighthouse. Sinna tuletornini saamine oli omamoodi väljakutse, asfalt kadus, seda ei saanud ka kruusaks kutsuda, mida mööda me roomasime, pigem savi. Vahepeal oli nii kitsas, et ühelpool kalju, teiselpool kuristik ning mahtusime ainult meie, kui keegi oleks vastu sõitnud, siis üks meist oleks pidanud tagurdama ning ma ei ole nii kindel, et see mina oleks olnud. Kui ma nägin hiljem campereid, siis tekkis küsimus, kuidas nemad sinna said, sest nende rattad olid nii väikesed ja nad piisavalt kõrged, et oleks loogiliselt pidanud kas soppa või mäe alla kinni jääma. Ülesse tuletorni juurde tegime trepijooksu ära, kas sealt midagi näha oli? Eriti mitte, sest ikkagi sadas ja kõik oli nii hall. Aga linnuke kirjas, põhja saare kõige lõunapoolses tipus käidud.
Kõikjal oli hülge märke, aga neid märke ennemgi nähtud, aga seekord nägime ka hülge kolooniaid. Algul mulle tundus, et midagi liigutab ennast vasakul. Loogika väitis kohe, et ei ole võimalik, aga midagi liigutas uuesti. Kui me seisma jäime, et vist näemegi hülgeid, siis nii oligi. Kui vaadata oskad, oli seal kogu koloonia. Kaugelt meenutasid pruune nälkjaid, aga kui suutsid mõistusele selgeks teha, et see ei ole nälkjas vaid hüljes, siis hakkasid neid kõikjal nägema. Kuigi mu plaanis oli, spetsiaalselt sõita teisele poole Wellingtoni Red Rocksi juurde hülgeid vaatama, aga me nägime neid üllatuslikult seal, kus ei oodanud.
Järgmiseks peatuseks – Putangirua Pinnacle, kus on filmitud Sõrmuste Isanda stseen, kui Aragorn, Legolas ja Gimli ratsutavad mööda surma rada, et minna surnute kuningatega kokkulepet tegema. Meie kohale jõudmise hetkeks oli vihmasadu raugenud ning ilm oli soojemaks läinud. Raja alguses tuli minna mööda kuiva jõesängi, mida ümbritsesid muljetavaldavad hoiatussildid. Algatuseks hoiatati, et kui sa kavatsed sellest märgist edasi minna, siis sa kohe kindlasti upud ära. Kuivas jõesängis suht raske seda soovitust ellu viia. Kui sa millegipärast seda eirasid, siis järgmine silt teatas, et kui sa ikka veel elus oled, saad kiviga vastu pead. Ei oska muud öelda, kui keegi peab väga hea sihtija olema. Etteruttavalt võin öelda, et meie jäime vaatamata nendele süngetele hoiatustele ikkagi ellu. Kahjuks neid piike nägi ainult vaateplatvormilt, iseenesest oleks äge olnud, nende vahel all orus ka jalutada.
Kuna meil oli aega, siis mulle jäi kaardil silma Rivendell, algul ei tulnud mulle üldse seos ära, et tegelikult on tegemist ju Sõrmuste Isanda haldjate koduga – Elrond, kus Bilbo on mitmeid kordi viibinud ja oma raamatugi ära lõpetanud, kuhu Frodo paranema viidi. See on ka ainuke filmimispaik, va Hobbiton, kus on sildid, plakatid, et sul tekib aim, millega tegu on. Enamjaolt lähed võttepaigale ja siis tuleb sul ise aimata, kuhu suunda vaadata ja millega täpsel tegu on. Siin on tõesti plakatid, kahjuks haldjate linnast ei ole midagi alles, va hiljem püstitatud üks värav, aga tänu plakatile, tead, mis seal oli. Minu lemmik oli see sammas, kus oli näidatud, kui pikk keegi tegelaskujudest oli. Me tegime ka raja läbi, kus kaks korda sai üle silla minna, imelises metsas jalutada ning lõpuks mööda asfaldi oma autoni tagasi kõmpida.
Kuigi plaanis oli Wellingtonis ka parlamenti külastada, piletid olid olemas ning kunstisaali minna, siis peale meili, et me laevapiletid tühistati, muutus ka me plaanid. Õnneks leidsime järgmiseks varahommikuks võimaluse lõunasaarele sõita, aga see tähendas, et Wellingtoniga tutvust teha ei jõudnudki.