Dolphin Eco Cruise from Russell. Kui juba antakse lubadus, et tulles tripile näeb delfiini, siis otseloomulikult me lähme. Katamaraanile astudes jagati kõigile sinised käepaelad va meie, me saime roosad. Tuligi välja, et teised läksid sinna saarele kas matkama või ujuma, aga meid siis ootas seal järgmine katamaraan ning meie läksime delfiine ookeanile jahtima. Saarel jõudsime me matkata täpselt null kilomeetrit, sest kõigepealt me läksime sööma ja siis ujuma ning oligi aeg minna otsima oma uut laeva. Delfiini otsimine oli täitsa muljetavaldav ehk me traalisime ookeanil vasakule ja paremale nagu kodutud, tuul tõusis, aga keda ei olnud, oli delfiin. Lõpuks panustati viimase päästerõnga peale, et sõidame ühe saare taha varju, mille taga on aeg-ajalt nähtud delfiine. Voila, seekord oli ka. Uus-Meremaal on omad seadused või reeglid, kui kaugel sa olla võid, kui näed delfiinide kolooniat. Vist kui ma õigesti mäletan, siis 25 m, lähemale ise sõita ei või, aga nad on piisavalt uudishimulikud, et tulevad ise su juurde. Hästi lahe oli ja linnuke kirjas, delfiin sai ka nähtud. Ilm oli ikka väga tuuline ja päike paistis mitme eest. Päiksepistet ma ei saanud, aga nina peale augu, alumine huul nagu pärismaalasel ning hiljem tuli nahk ära nii lõua pealt kui otsa eest. Ausalt panin 30 ja 50 päiksekreemi, aga kuidagi õnnestus päiksel sellest läbi end pressida. Huulega ma jõudsin isegi apteeki, see valutas ning praegugi veel hambaarsti juures olles, tundub, et mu huul läks nr väiksemaks, kui kästakse suu hästi lahti teha, siis mul on tunne, et huul rebeneb tükkideks.
Cape Reinga Lighthouse. Kui eelmine päev õnnestus nägu ära põletada, siis tundus, et päiksega oli selleks korraks diil läbi. Majaka juurde jõudes oli ikka ilus tuul ja tiba jahegi, nii et mul oli kaks särki üksteise otsas. Eestlasena oled harjunud, et mõnda majakasse saad sisse ka. Ma saan aru, paljudes maades on nad militaarobjektid või midagi muud sarnast ehk kuhugi sisse ei saanud. Äge idee on panna tueltorni ette silt, mis näitab kuhugi tuntud suunas km. Eesti on maailmakaardil olemata, seda ei teata, aga oleks võinud näidata suunda, kus elab jõuluvana. Samas kõige põhjapoolsemas punktis käidud.
Giant Sand Dunes. Sellist suurt liiva düüni ei osanud oodata. Ei kusagilt, keset rohelust, hakkab liiv pihta ja seda on düünide viisi. Liiva, liiva ja veelkord liiva. Seal oli võimalik endale liivasurfi laud rentida, millega sai mäest alla lasta. Kui ma vaatasin, kuidas alla lasti, ega keegi eriti sinna peale ei istunud, pigem viskuti kõhuli. Idee tundus äge, aga mul oli ninas auk ja pool nägu oli nagu liivapaberiga juba üle käidud ning siis ma mõtlesin, et kui ma sealt alla tuhisen, siis mu näost ei jää küll midagi järgi. Minu ettekujutus oli, et liivakünkast ikka surfatakse alla, millegipärast ei olnud see üldse populaarne idee. Muidugi tuli turnida kõige kõrgemale ja siis umbes sai aimu, kui suur see kõik on. Vasakule alla vaadates oli näha, kuidas üks jeep offroadi sõidab jões. Tundus äge, milleks me jeebil ikka see korsten on, aga tunnetades me jeebi olematut võimsust, siis selle seikluse me jätsime vahele. Kahjuks, aga suur oleks olnud võimalus, et me lihtsalt jääme sinna jõkke kinni ja ta ei suuda ennast välja venitada.
The smallest chappel in NZ. Idee oli külastada rohkem kirikuid, aga vähesed olid lahti ning mõned olid remondis kohale jõudes. Kõige väiksem kabel oli minu õnneks lahti. Kaks pinki, altar pluss lilled, kõik oli olemas, isegi kirikukell. Asus põhimõtteliselt ei kusagil, aga nähtud. Kui ma nüüd mõtlen, siis see jäigi me ainsaks kirikuks, kuhu sai sisse minna.
Waitomo Glowworm Caves Eestlase jaoks on jaaniuss seotud jaanipäevaga, siis Uus-Meremaal pigem koobastega, kus neid võib laes näha. Koopaid ei ole seal mitte üks, vaid hulgimalt, nii et igaüks saab valida, kuhu minna. Meie läksime Waitamosse. Koopas pilti teha ei tohtinud, seega ainus võimalus oli, kui sa koopasse lähed, siis seal on kujutletav fotosein ning sinust tehakse pilt, saad q-koodiga pileti, siis su pildile on lisatud erinevad taustad ning kui sulle neist mõni meeldib, saad endale osta. Kui oled näinud „Sõrmuste Isandat“ siis koopad meenutasid sealseid. Ühe nimi oli katedraal koobas, kus 7 pulma maha peetud. Tuuri lõppes paadisõiduga, kus lagi kubises valgust kiirgavatest jaaniussidest. Aga nagu ma mainisin koopas pilti teha ei tohtinud. Muide, giid pidi ise paati sikutama nööridest ja meid ei olnud grupis vähe, ma pakun 20 ikka. Hea tasuta jõusaal. Kui sa peäva jooksul mitu tuuri teed, siis kujuta ette, kuidas muskel kasvab.
Hell’s Gate Mud Bath and Spas. Suurelt oli kirjas ja räägiti üle, et tuleb kõik ehted ära võtta ning tagasi lubati panna alles 24 h pärast. Ainsana jäid ümber käe kombuskinid, neid palvehelmeid nii kiiresti ikka kätte ei saa. Mudavanni minekul läks stopper käima ning 20 minutit võis seal olla. Kauemaks jäämine pidi tervisele mõjuma hakkama. Me saime endale personaalse mudabasseini, kus äärtes olid veealused mudaämbrid, kus sa said muda ammutada, et ennast sellega täispläkerdada. Eelnevalt oli mainitud, et tulge ujumisriietega, millest teil kahju ei ole, sest seda muda annab neist välja pesta. Otseselt selliseid bikiine ei olnud, millest üldse kahju ei ole, aga ühed tuli ju valida. Kõige hullem see muda väljapesemine ei olnudki, aga kogemata jäid me ujumisriided ööbimiskohta kappi kuivama ning kuna ei olnud need ainsad, mis kaasas olid, siis me poole tee pealt järgmine päev tagasi ei sõitnud. Peale mudavanni sai minna väävlivanni, kus ujuda ei tohtinud. Aga vaatamata sellele suutsin mina väävli silma saada, nii et enamuse ajast jooksis mu silm vett ja kipitas vaatamata sellele, et ma jooksva vee all seda loputamas käisin. Nii hulluks ei läinud, et ma esmaabisse oleks jalutama pidanud.
Redwoods treewalk Meil oli valitud öine puu otsas jalutuskäik. Piletil oli, et tule kohale, kui hämarduma hakkab ning seisa järjekorras. Kõik ju tulid alguseks kohale, seega seisime nii 45 minutit järjekorras, ennem kui puu otsa sai. Väga lahe oli, meenutas natukene meie seiklusparke, aga sa lihtsalt ei ole karabiniga trossi otsas kinni vaid jalutad/kakerdad turvatud sildasid, teid pidi puude vahel. . Muidugi oli ka nr, kui palju on turvaline inimeste arv ühel teel, kuna me olime viimased selles grupis, siis keegi algul tagant ei tulnud ja esimesed me lasime silmist.
