Mul oli täiesti vale arusaam, mis on motell. Hollywoodi filmidest on motellidest jäänud mulje, et nad asuvad tee ääres ja on totaalsed peldikud. Täiesti vale. Uus-Meremaa motellituba on enamjaolt suuremad kui hotellituba, mõnikord saad isegi kaks tuba ning mugavamad. Peale selle saad oma auto ehk meie puhul jeebi ukse ette parkida. Mul tuli küll tõsiselt nikerdada, et saada me saan mõnikord õigesse kohta, sest 5.4 m ei ole väike auto.
10.15 pidi geiser Lady Knox purskama. Tekkis küll küsimus, et kuidas on võimalik kellaajaliselt ajastada geisripurset, sest looduse ajad ei ole samad, mis meie omad. Aga kui meil oli selleks ajaks pilet ostetud, siis ei saa ju koahlike ajakalkulatsioonis kahelda. Kohale jõudsime natukene varem kui piletil oli märgitud ehk ennem 09.45, aga massid juba liikusid ning me saime istuma. Viimased pidid leppima seisukohtadega. Meile räägiti ajalugu, geiser samal ajal tossas, aga asi oli kaugel purskest, aga siis hakkas tüdruk maurikeeles laulma, abiline puistas vahupulbrit geisrisse ja voila, keiser purskaski. Natukene oli ju petukaup, aga vähemalt ajaliselt olid graafikus. Edasi jalutasime Waiotapu thermal waterland ning seal juba tossas, mulises ning oli värvidemängu.
Huka Falls ei ole ammu nii helesinist vett näinud kui seal.
Taharepa Hot Water asus Taupo järve ääres. Kaardi järgi olime õiges kohas, reaalselt jäid need soojaveeallikad kaks km paremale. Mis siis ikka, kui me juba siin oleme, lähme ujuma. Kohalikud ujusid kas riietes või kalipsoga, seega vesi oli selline olematu eesti suve vesi. Aga järves ka ujumas käidud. Veel üks linnuke kirjas.
Erebor ehk Kääbiku filmi üksik mägi, kus draakon sees elas, kes oli mäe päkapikkudelt üle võtnud. Igatahes plaan oli sõita mäele nii lähedale kui võimalik. Minu killerplaanis oli tee olemas ja puha. Reaalsus oli tiba teistsugune. Ennem mäe peale keeramist sõitsime mööda kiidetud kõrbeteed. Liiva asemel oli seekord tuustide meri. Varsti tuli keerata paremale sõjaväe teele ning offroad võis alata. Kohe olid sildid väljas, et kui teelt kõrvale kaldud, lendad õhku. Hea teada, ei tule vähemalt üllatusena. Ega me eriti kaugele ei jõudnud, jõgi tuli vastu, teiselpool jõge lehvis punane lipp, nii et teades me jeebi võimsust, oli aeg ots ringi keerata ja edasi sõita. Vähemalt me proovisime.
Kui ma killerplaani kokku panin, siis jäi mulle silma unustatud Forgotten Highway, nr 43. Pealegi pilte vaadates jäi silma, et seal on koobas, kuhu oli peale riputatud silt – Kääbiku urg, millest saab läbi sõita, nii et sinna me suuna võtsimegi. Tee oli vahepeal nagu kartulipõld, kus tuli üle vagude sõita, aga lahe. Siis me jõudsime kurusse, see oli lihtsalt vau, sõita orus, kui mäed su üle kõrguvad. Vaikselt hakkas pimenema ja tundus, et plaanitud 100 km vist ei sõida seal sinka-vonka ära. Meil oli kaks plaani, soovitatud oli jääda ööbima ühe mobiilmasti juurde, kus pidi super net või siis natukene edasi on tasuline kämpimiskoht. Kuna peale neti oli masti juures ka wc, siis miks mitte. Natukene peale meid jõudis sinna veel üks van, aga me olime essad, seega sorry, koht on meie. Hommikul kui me asju pakkisime, tuli uus van me juurde ja hakkas hommikusööki kokkama. Tekkis küll küsimus, et miks just siin, et miks mitte seal, kus te üles tõusite, aga kui nii, siis nii. Täpselt hetkel kui me ära sõitma hakkasime, hakkas ka öö jooksul vait olnud mobiilmasti generaator huugama, mida oli hoiatatud, õnneks meid see enam ei kõigutanud.
Taranaki mägi jäi küll vallutamata, aga me jõudsime vaateplatvormile, kust läks rada Manganui Gorge Trackile. Raja alguses oli silt, mis kõik peab kaasas olema. Tegelikult ei olnud kaasas mitte midagi, isegi veepudelit mitte. Väidetavalt oleks pidanud kohe ära surema, soovitavalt ennem seda endale haud valmis kaevata ja muld peale kraapida. Mul paremadki teha, nii et ütleme, et ma seda silti ei näinud. Üle tüki aja nägin toidulifti, kus suur silt oli, et see on ainult toidu jaoks. Tundub, et mõni geenius oli proovinud sellega teisele poole kuru saada. Viimati nägin ma midagi taolist aastaid tagasi Meteora kloostrite juures. Järgnevalt oli võimalus minna läbi betoontunneli ja jõuda sillale. Alla vaadates kurus vett ei olnud. Sillal muide oli sillavalvur peal ja kui aus olla, siis kõikus kogu atribuut ikka päris jubedalt. Kuna varustust ei olnud, siis kaugemale meil ei olnud asja.
York Road Loop Track oli rada, mille ma välja olin mitme hulgast valinud, kuna see oli vana raudtee. Raudteed enam ammu ei olnud, see oli sõja ajal üles kangutatud ja Aafrika viidud, aga osa ehitisi oli alles ning raudteetammid, kus peal sai jalutada. Minu üllatuseks sai ka mõnda rippsilda ületada.
