Kuna me algul jäime ju Kääbiku piletitest ilma ja ostsime siis läbi vahendaja endale kallimad piletid, mis oleks tähendanud ka seda, et sõit bussiga sinna ja tagasi ehk terve päevane tuur. Aga suht viimasel hetkel oli keegi oma bronnist loobunud ning me saime piletid, mis tähendas natukene tuli mul killerplaan ümber teha, aga Hobbitoni nimel kõigeks valmis.
Päev ennem olime oma jeebi kätte saanud ja kuna mina kaotasin kvi-paber-käärid mängu, siis mina sõitsin. Ma ei ole ammu niimoodi peeglist vaadanud parempoolset joont, ausalt öeldes ma selle järgi sõitsingi. Algul sain ma ka aeg-ajalt signaale, sest ikka kaldusin oma rajalt ära. See vasakpoolne liiklus oli ikka suht harjumatu, aga harjutamine teeb meistriks ning mis see 9000 km ikka muud oli, kui igapäevane harjutamine.
Kunagi oli Kääbik mu lemmik raamat ning otseloomulikult kui juba Uus-Meremaa, siis oleks patt mitte Hobbitoni minna. Ei loe, kas sa oled fänn või mitte, kas sa oled Kääbikut või Sõrmuste Isandat vaadanud/lugenud või mitte, kohale tasub ikka minna. Hobbitoni külaskäik oli kellaajalise sissepääsuga, nii et kohale jõudes sai võtta ennast kellaaja järgi ritta ning kui kell kukkus, tuli piletite kontroll ja bussi peale minek. Hobbiton ise asub eramaal, nii et reaalselt peale paarisada meetrit keeras buss paremale ning giid hüppas välja ja avas värava ja sulges selle bussi läbisõidu järel. Eriti südamlik oli, et bussi lasti video, kus filmi režissöör ja Hobbitoni maaomanik ütlesid kõigile tere tulemast ning ei saa mainimata jätta, kui me Hobbitonist välja sõitsime, mõlemad videos tänasid külla tulemise eest. Geniaalne idee ja teostus. Täiesti oli tunne, et sind oodati neile külla. Kääbikumaa oligi selline nagu filmis ja isegi lahedam. Ühte kääbiku koju sai ka sisse. Väliselt see ei olnud Bilbo oma, aga samas seest andis mõõdu välja küll. Vahepeal oli täitsa Gandalfy tunne, et lööd pea lakke ära või tool on sinu jaoks liiga väike, vannist ja voodist rääkimata. Tuur ise lõppes Rohelise draakoni trahteris, kus igaüks sai joogi. Kuna ingveriõlu oli mitte alkohoolne jook valikus, siis kõhklusega võtsin selle. Mulle reaalselt ei maitse õlu, aga sellest joogist sai mu Uus-Meremaa lemmik jook L&P kõrval. Õllemaitse oli joogis null. Meie tuur jätkus lõunasöögiga ning see oli lihtsalt vau, aga kuidas see saakski olla teisiti, sest kääbikutele meeldib süüa. Kui sa oled Kääbiku või Sõrmuste Isanda fänn, siis Hobbitoni külastus on must do listis ja kui vähegi võimalik, osta endale lõunaga pilet. Parem kui nt Tallinki laeva õhtusöögibufee.
Mu killerplaanis oli ka matkaradasid. Võrreldes Hawaiiga hulgimalt vähem või siis lühemaid, aga tuli ka arvestada sellega, et seekord võis punktist A punkti B võtta sõitmine tunde, et kohale jõuda. Põhjasaarel oli radade alguses saapatalla puhastusjaamad, mida tuli läbida et metsa jõuda ja metsast välja tulla. Kunagi ei tea, mis ime taime seeme on sinu saapa alla kinni jäänud ja võõrliigina seal metsas (enamjaolt võsas) vohama hakkab. Eestlasena neid dzungleid vaadates tekkis küll kahtlus, kas sinna üks taimeliik ikka juurde veel mahub, aga kui nad reaalselt seda nii kardavad, võin ma ju neid saapaid igas jaamas talla alt pesta. Igakord kui lubati, et nüüd oleme Kiivi juures külas, siis hoolega jälgisime ümbrust, aga keda me ei näinud, oli Kiivi. Hiljem selgus, et nad tegutsevad pigem öösiti, aga seda me algul ei teadnud ju.
Radade tutvustusi lugedes ei tea reaalselt kuhu sa satud. Ühe korra me sattusime džunglisse – Pukenui Forest Loop. Rada oli pigem kitserada läbi võsa ehk väga palju ei tekkinud hetki, et imetlen loodust, pigem vaatasid jalge ette, et mitte pikali käia või siis otsid oranži noolt. Seal võsas ei tahtnud kuidagi ära ka eksida, sest ükskõik kui kõrgele mäe otsa me ka ei turninud, siis läbi võsa vaadet imetleda ei õnnestunud. Raja tutvustuses lubati sellist pühapäevast jalutuskäiku, aga tundub, et neil oli väga erinev arusaam, mis on pühapäevane jalutuskäik. Mäest üles-alla, läbi vee ning otsast peale. Kõik see kokku meenutas pigem ellujäämist. Aga see pühapäevane koht tuli, kui me rada lõpetama hakkasime, siis oli selline saepuruga kaetud rada, kus lükka või lapsevankrit,tundub, et me tulime rajale väga valest alguspunktist sisse.
Tutukaka Lighthouse Track oli mu järgmine valik. Seal me kõndisime edasi-tagasi nagu kodutud, ajas lõpuks ennastki naerma. Kuidagi me startisime väga vale varustusega, õigemini jätsime selle maha. Algatuseks olid mul valed sokid jalas, loe sellised, mis ka liimiga ei oleks jalas püsinud, nii ma kõmpisin poole tee pealt tagasi autoni sokke vahetama. Me olime juba peaaegu rannas, kui tekkis idee, järsku tahaks ujuma minna, mis tähendas, et ots ringi ja uuesti treppidest üles ja ujumisriiete järgi. Neid treppe ei olnud üldse vähe. Randa jõudes tuli uuesti mäkke tõusma hakata. Iseenesest rada oli lahe, kas m’e otsas olev tuletorn just tuletorn oli, tekitas küsimuse, aga vaade oli ilus. Rand, mida ülevalt lubati, samuti mu killerplaanis oli kirjas, saab ujuda, oli lõpptulemusena tiba petekas. Nimelt ujumiskoht oli pigem viska põlvist saati vette ennast pikali stiilis, sest vesi oli kive täis. Aga tehtud sai. Lõpptulemusena ujumisi kokku kogu tripi ajal võis lugeda ühe käe sõrmedel üles. Miks siis nii? Sest enamjaolt oli vesi nii kaadimuse külm nign mina ja taliujumine on kaks erinevat ooperit.
Peale seda hakkas mu kõige väljakutse rohkem sõit pihta. Millegipärast oli otse tee me majutuskohta suletud ja me pidime üle mägede sõitma. Kohe alguses oli silt, et kui sul on caravan, siis keera heaga ümber. Muljetavaldav hoiatus kruusatee alguses. Kuna meie jeep ei meenutanud caravani, siis jätkasime sõitu. Isenesest vaatasin oma kuulsat exceli tabelit, km oli kuidagi liiga palju tekkinud, aga võibolla ma tõesti vaatasin kodus kaarti valesti. Mis hiljem välja tuli, see tee, mida mina vaatasin, oli millegipärast remonti läinud ja lubatud ainult kohalikele, seega meil hakkas peale tõeline seiklus. Vahepeal paistis päike nii silma, et ei aidanud ei päikseprillid, päiksevari, silme ette tõstetud käsi, reaalselt mitte midagi ei näinud. Muidu oleks ok, aga kui sa oled ilma piireteta mägi-kruusateel, kus üks auk ajab teist taga ning mõlemal pool on kuristik, siis on jube. Ma kogu see tee lugesin palveid, et kuskil alla ei lendaks ning et kõige kitsamates ja ohtlikes kohtades keegi vastu ei sõidaks. Osa ajast ma sõitsin keset teed, ma lihtsalt ei olnud nõus kuristiku äärel august auku sõitma. Õnneks kuristik oli kaetud võsaga, see visuaalselt jättis mulje, et kõige hullem ei olegi. Aga ma ju vahepeal nägin, kui kaugel on maa või kui sirgelt kõik alla läheb. Roomamine kandis edu ja mingi hetk me jõudsime oma ööbimiskohta natukene ennem pimedat kohale. Peale sellist sõitu tundus kõik muu suht köki-möki. Jah, ma sõitsin kruusal ja mägedes hiljemgi, aga see oli neist kõige hullem.