Esimest korda kui välja kuulutatud palverännak muudab asukohta. Reaalselt oli plaanis Piirissaare. Käisin seal ju luures ennem Setomaad, olin Piirisaare omadega suhelnud – majutus, toitlustus, saarevaht, vanausulised, kes isegi lubasid meile oma ikoone palverännakuks kaasa anda, muuseumiekskursioonist rääkimata, olin suhelnud ka õigeusu preestriga, kelle käes meie kiriku võti on, aga metropoliidi juures autendsil talle see idee ikkagi ei meeldinud. Suhted vanausulistega on piiri peal kogu aeg olnud ja kui ma kohale saabun ei tea, kas ikka lähevad paremaks või hoopis halvemaks. Oli selline riski business. Ma veel eiolnud otsustanud, mis ma teen. Aga siis tuli Urmase kõne, kes uuris, et mida ta peaks Äksi kiriku õpetajale ütlema, kes uurib kas ta saab teda asendada või mitte. Palusin tiba mõtlemisaega. Basseinis trenni tehes tuli ahha välgatus. Äksi ei ole kaugel Palamusest, me just tähistama raamatu aastat ehk 500 aastat esimesest eestikeelsest raamatust. Palamusel on „Kevade“ kui meie ühe tüviteksti filmipaik ehk Lutsu koolimaja. Kõik pusletükid jooksid oma õigesse kohta, me teeme sel aastal palverännaku hoopis Palamusel, Urmas saab Äksil pühapäeval teenida ja ma ei pea mõtlema, kas peale Piirisaare palverännakut tuleb saarel „sõda“ või püsib veel ajutine rahu.

Kevadel sõitsin rongiga Jõgevale ja läksime Urmasega luuresse, kus võiks see rada minna. Mõned algsed ideed said maha kriipsutatud, sest vahepeal olime kellegi hoovis või täitsa võsas omadega, aga lõunaks saime raja tehtud. Lisaks külastasime lahedaid kohti, mis jäid rajast välja, aga millel oli potentsiaali. Kuigi minu arvutused näitasid, et rada on 24,25 km, siis palverännu rajal on alati imeline oskus pikeneda ning mul ei ole õrna aimugi kuidas. Ausalt ei tekkinud ühtegi lisa km tee peal juurde võrreldes algsega, aga palverännaku lõpuks ei näidanud vist kellegi kell ega telefon ainult 24 km.

Kõige omapärasem on arvutada aegasid, millal me kuhu jõuame. Miks neid vaja on? Et buss tellida meile vastu ja et söögid jõuaksid samal ajal õigesse kohta kui meie. Ma ei saa ju ennast aluseks võtta, sest ma ei kanna risti, ma ei teeks peatusi, et lugeda palveid ning arvatavasti mingis kohas ma liiguks kiiremini. Lõpuks ma leidsin, et kõige lollikindlam on korrutada kõik google ajad võimalusel kahega, siis võibolla saan pihta. Sel juhul tuli minu excelisse, et me lõpetame kell 20 õhtul. Nii ka olla ei saa, see pigem roomamisaeg. Kuna lõpuks selgus, et hommikusöök ei tule kohale vaid me saame pakid, see andis meile edu ja reaalsus oli, kes iganes risti sai, pani sellise tõtakuga ajama, et viimased reaalselt jooksid talle järgi.

Kuigi ma teistele kirjutasin, et kui sa soovid ennem rännakut ööbimiskohta tulla, siis ma ootan sind seal alates kolmest ehk ma ise oli seal kahe paiku. Poole tee peal meenus mulle, et mis koju jäi oli minu nimiikoon, aga kui nii, siis nii. Ei olnud enam aega autonina ümber keerata ja tagasi sõita. Kuigi ma olin kodutööd teinud ja huvi pärast märkinud, kes võiks kellega ühes toas olla kui mul on kahesed või kolmesed toad, siis reaalselt oli mul kolmesed ja neljased, mõni ka kahene. Tubade paika saamine on tavaliselt selline mõnus bingomäng, kus ma mõtlen, kes keda teab ja kes alles esimest korda oma toanaabriga kokku saab. Ei saa küll väita, et ma oleks ennem esimest palverändurit suutnud oma kabetamise lõpule viia, nimelt teine Age oli juba ennem mind kohal. Ma lihtsalt palusin tal õues oodata, kuniks ma olen toad paika saanud ning siis võib oma elamisse sisse kolida.

Kui me juba oleme Palamusel, tuleb Tootsi koolimajja ekskursioonile minna. Kuna Arno jäi kooliminekuga hiljaks, siis ka viimased rändurid saabusid tuurile kohatruult hilinemisega. Giidi kuulates ja ringi jalutades sain aru, kui palju giidi lood ja selgitused juurde annavad. Hakkasin reaalselt mõtlema, järsku peaks järgmine kord kui mõnda eriti ägedat muuseumit külastan, võtta endale personaalne giid. Koolimaja teise korruse näituse tekstid olid väga erilised. Käisime ka uues majas, aga reaalselt iga teksti ja ekraaniga ei olnud ajapuuduse tõttu võimalik tutvuda, nii et hea põhjus Palamusele tagasi tulla. Täitsa ahha efekt oli, kui räägiti, et on võimalik muuseumist “Kevades” tuntud punsliõli osta, millegipärast mul seostus see mitte alkoholi vaid selle lambiõliga, mida papa Kiir seal kogemata kurgust alla kallas.

Avapalvusel Palamuse kirikus palus Urmas mul leida kaks inimest, kes loeksid vana testamedist ja uuest lõigu ette. Mul ei ole raske lugeda ning Karis oli ka nõus, kui ma temalt küsisin. Avapalvusega oligi oikumeeniline palverännak avatud. Seekord rändureid 36.

Esimest korda kui me jagame kellegiga oma ööbimiskohta. Reede on juba olemuselt pidupäev, siis asi päädis sellega, et isa Heikki otsis mind tuhkatriinu tunnil üles ja palus appi. Nimelt teises majas elavad venekeelt rääkivad noormehed ei tahtnud kuidagi ei teda ega Urmast kuulda võtta ning tüütasid Soome noori tüdrukuid edasi, koputades nende kämpa uksele ja aknale. Ei jäänud mul muud üle, kui omanik öösel üles ajada ja paluda tulla oma klientidega rääkima. Tuli välja, et need on korduvkülastajad, nii et peale väikest jutuajamist, lõpetasid nad hüppamise batuudil ning elu muutus jälle rahulikuks.

Palverännaku pilte näed siit – https://www.facebook.com/photo/?fbid=10165529274962667