Luxorisse jõudes seadsime sammud Karnaki templi poole ja võtsime pileteid ostes endale giidi. Ega eriti valida ei saanudki, sest tundus, et giidid seisid järjekorras ja kes parasjagu esimene oli, sellest saigi meie giid. Täitsa põnev on giidina teise giidi tuuril olla ning kuulata ja hinnata teda sellest vaatenurgast, et kas ma teeksin temaga hiljem koostööd.
Minu Egiptuse ajalooteadmised muljetavaldavad ei ole, midagi ma tean, aga see ei tähenda, et ma suutsin temaga järge pidada 2000 aasta vaaraode dünastia jälgimisel. Ma hiljem mõtlesin, et kui ma ise ei oleks giid, kas ma oleks suutnud teda lõpuni kuulata. Ma ei saa väita, et ma ei pingutanud. Mis mulle tundus, et läks tiba nihu? Tema ülimsoov mind reaalselt tappa faktidega. Kui praegu küsida, kas ma midagi mäletan, siis aus vastus, et ikka ei mäleta küll. Mis mind veel häiris, et nalja ei saanud. Midagi peale vaaraode nimede ei rääkinud ka, kui ma just ise ei küsinud.
Selle kõik oleks üle elanud, aga siis saabus lõpu suprise, mida ma ei osanud oodata. Kõigepealt lõppes tuur ei kuskil ehk põhimõtteliselt nurga taga, aga see ei olnud üllatus. Nimelt kui ta lõpetanud oli, võttis kotis välja skarabeusi ja teatas, et temalt seda ostes saaksin eriti hea hinnaga. See oli tase juba omaette. Ma ei teagi, kas ma peaks giidina sellest õppust võtma. Kui ma mõtlema hakkan, mis see siis Tallinna giidina olla võiks? Vana Tallinn? Martsipan? Kui ma need kotist välja võtaks, tekiks mul endal koheselt Viru ärika tunne 😉
Pärastpoole haakisime ühe teise giidi sappa end, ma lihtsalt tahtsin kuulata, mida ta räägib. Ja see mees oli mitu korda huvitavam, ta rääkis ka jumalate teenimisest ehk midagi rohkem kui ainult vaaraode nimed.
Huvitav oli, et ta kristlus oli oma jälle templisse jätnud ja isegi ristilöödu oli olemas.
Kui ta ütles, et obelisk pidi kõrgem olema kui tempel ise, sest seda kaugemale see paistab ränduritele, siis tekkis kohe seos kirikutornide ja minarettidega. Maamärgid peavadki vagadele kaugele näha olema.
Sammaste vahel käia oli võimas. Tekitab sellise igavikulise tunde ja arusaama, et kõik vist ikka ei sõltu minust ja pigem ma olen osake milleski võimsast.
Järgmiseks hommikuks me päiksetõusuks õhupalliga sõitu ei saanud, kohad olid täis, aga bukkisime endale järgmiseks võimalikuks kellaajaks. Kohale jõudes osasid palle alles puhuti täis. Kõigepealt, et pallini saada, anti meile regamislehed ja reaalselt tuli allkirjastada, et kui me alla prantsatame, siis see oligi me viimne päev ja edasi kaevata seda ei tohi. Üks küsimus oli, kui palju sa kaalud? Ma küsisin, miks teil see küsimus on. Kuna mulle lihtsalt kehitati õlgu selle peale, siis mulle tundus, et ega nad nende numbritega midagi peale ei hakka, vaid see on vormitäiteks ja ei kirjutanud sinna lahtrisse mitte midagi.
Kogu õhupalli korv oli jaotatud jagatud 3×3 ruutu, siis läbis ristkülik ja uuesti 3×3 ruutu. Keskel nagu sa aimata võisid, oli õhupallijuht kapteni pagunitega. Meie pidime korvi ronima. Vist oli ka mingi redel olemas, aga ma ei viitsinud oodata, seega ennemgi üle asjade ronitud, mis see korvi ronimine siis nii erilist on. Mina igatahes jäin palli äärde, ma ei olnud nõus kuhugi keskele minema. Mis lõbu see veel on kui midagi ei näe. Ennem kui me pilvepiiri poole hõljuma hakkasime, pidime me harjutama kõik koos kükitamist maandumise jaoks. Siis võis juba sõit alata. Kas oli nii plaanis või ei, igatahes algul me peaaegu kündsime maad ehk maisipõldu. Aga siis me tõusime ja tõusime ning kapten luges kõva häälega meile meetreid kui kõrgel me oleme. Kui ma ise arvasin, olles nina üle ääre, järsku võtab jala võdisema, sest olgem aus korv ja õhupall ei ole just turvalisuse musternäide 600 m kõrgusel. Oma suureks imestuseks isegi süda ei löönud kiiremini. Igatahes see sõit oli küll igat senti väärt.
Kuningate orgu minnes jätsime giidi vahele ja läksime ise avastama. Ostsime kolm erihinnaga piletit – Tutankhanumi, Ramses V ja Ramses VI juurde, kahte viimast kassast soovitati ja kolm tavapiletit.
Esimesena läksime Tutankhanumi juurde, kui aus olla oli ma hämmingus ja pettunud. Ma reaalselt lootsin midagi suurejoonelisemat. Muumia oli küll kohal, aga lihtsalt võrreldes teiste hauakambritega oli see väike ja ei avaldanud mulle nii palju muljet. Kindlasti kui oleks aasta 1922 ja ma oleks olnud Horward Carter, kes selle puutumata leidis, oleks vau efekt suurem olnud, aga kui sul on võimalik võrrelda hiljem mitut hauakambrit omavahel, siis vau kaob vaikselt. Aga käidud ja see on peamine.
Kuidas piletit kontrolliti, augurauaga, kui aus olla. Iga kambri ees või sees oli mees, kes nõudis piletit, mida ta rõõmuga augustas. Need samad mehed rääkisid ka oma valduses olevast hauakambrist, aga kõike araabiakeeles, nii et kui sul ei ole kedagi kaasas, kes keelt valdab, siis jääbki ainult imetlus staadiumisse kogu su külastus. Aga neil valvuritel on veel üks väike aga, millega tuleb arvestada, kui ta suu lahti teeb, siis kombekohaselt pead sa talle tippi andma. Paralleelselt mõeldes, kui rikkad oleks meie muuseumitöötajad, kes kuskil korrustel jalutavad ja vabaõhumuuseumi perenaised/mehed kui nad iga selgituse eest raha saaksid. Aga erinevad maad, erinevad kombed.
Järgnevalt läksime Hatsepsuti templisse. Tempel oli kaljusse raiutud ja hästi pika tühja alleega, aga ajapikku lõhutud küll teiste vaaraode poolt, küll ka kloostriks tehtud, aga sellegipoolest ei ole kaotaud oma ajaloolist hõngu. Peale templi sai siin mu lemmikuteks üks vene perekond (2 meest, naine ja laps) ja ma reaalselt olin nagu stalker nende sabas. Miks ma seda tegin? Nimelt treppide pealt üles tulles olid nad minu kõrval ja nende giid lootis kergelt pääseda. Kui me kokku sattusime, oli ta teinud templi kiirkokkuvõtte venekeeles ja plaanis ära minna. Selle peale üks meestest teatas, et tema sellega rahul ei ole, et mille eest nemad maksid, kui giid ära läheb. Ega sel egiptlasel muud üle ei jäänud, kui reaalselt templis nendega ringi käia. Nii see etendus mitmes vaatuses peale hakkas. Küll venelased tahtsid kõike nimme teada, aga mis see on, aga see, aga see. Käed käisid neil nagu tuuleveskid erinevates suundades, osutades suht huupi asjadele. Siis keset seletust teatasid nad giidile, nemad ei saa tema venekeelest aru, et mis ta üldse räägib. Mul hakkas mingi hetk giidist isegi kahju, aga samas ei tasu haltuurat teha ja oma kliente alahinnata.
Rohkem pilte näed siit.
Ja kui sulle tundub, et tahaksid minna Egiptuse ringreisile, võta minuga ühendust siin.