Järgmiseks oli plaan minna Püha Katariina kloostrisse, mida mul eelmisel Egiptuse külastuse ajal ei olnud võimalus külastada. Seega hakkas pihta tõeline googledamine, et kuidas saada Luxorist kõige soodsamalt Siinais asuvasse kloostrisse. Üks võimalus oli minna Hurgadasse ja edasi laevaga, idee oli hea täpselt niikaua kui tuli välja, see laev kahjuks praegu ei sõida. Teine võimalus oli lennata, aga lennupiletid olid überkallid ja ükskõik, kuidas me ka ei kalkuleerinud ja ei plaaninud, tundus kõige lihtsam sõita tagasi Kairosse rongiga ja siis juba otsustada kas võtta auto või minna bussiga. Rong reaalselt hilines, sest mingi õnnetus oli juhtunud ja aina rohkem tundus idee, et me ikkagi võtame auto, sõidame öö läbi ja hommikul oleme kloostriväravate all, et laske meid sisse. Pealegi Sharmis on kergem liigelda, kui sul endal on auto. Nii et plaan oli meil olemas.
Kui rongi juurde tagasi tulla, siis kuidas nägi välja, kui sa reaalselt enam ei suutnud hoida jalgu risti ja tahtsid wc’sse. Kõigepealt tuli ronida üle wc eest magava mehe, reaalselt magaski ja nägi und. Ukseni jõudes oli uks kinni, uuesti üle mehe ja siis jäin wc ust passima, et kaua võib. Uks jäi suletuks mõistatuslikult kauaks, siis aga saabus minu päästeingel, naine lapsega, ronis üle mehe, uks oli endiselt kinni, aga tema teadis süsteemi. Hakkas seda taguma ja röökima, selline käitumine kandiski vilja, sest varsti läks uks lahti ja välja tuli mees. Miks ta seal wc oli istunud? Nimel oli kogu rongi ainuke pistik I klassi rongi wc’s ja ta oli seal telefoni laadinud rahu meeli.
Kui kerge on Püha Katariina kloostrit mägedes üles leida? Kui Sul on hea kõhutunne, siis võimalused päris suured, sest tegelikult nägime me täpselt kahte silti. Googlil oli aegajalt ka tiba segadus, kus see klooster ikka täpsemalt asub. Aga kohale me jõudsime.
Olles elanud Kreekas kloostris, siis seal on tere tulemast, Egiptuses oli pigem kloostrist tehtud väga hea turisti atraktsioon, kus saab raha teenida. Otseloomulikult tuli pilet osta, käia sirge seljaga mööda kauplejatest ja jõudes kloostrini, tuli välja, et see o üks ainsamaid kohti, kus nad reaalselt maski nõudsid ja seda siis hingehinnaga ukse ees müüsid. Oleks keegi poole sõnagagi ennem maininud, et tead võiksite autost kaasa haarata. Ja mis siis nende üliodavate maskidega tehti, kanti lõua all. Äriidee missugune.
Miks ma üldse tahtsin siia kloostrisse tulla? Siin on Vana Testamendist tuntud põlav põõsas. Kas ma seda nägin? Otseloomulikult ei, seal olid tellingud eest. Järgmiseks oli, et ma soovisin näha kolmandast sajandist pärit ikoone, mis elasid üle 8.-9. sajandil Bütsantsiriigis toimunud ikoonisõja. Lihtsalt nad asusid impeeriumi nii äärealal, et jäid kahe silma vahele. Need olid õnneks muuseumis olemas ja muuseum oli lahti, kuigi sinna sisenemiseks pidi uue pileti ostma. Rõõm oli Kristuse ikooni originaali lõpuks näha. Olin ma ju selle aastaid tagasi Kreekas kloostris elades kingiks saanud. Sel ikoonil Kristus ühe silmaga halastab ja teisega mõistab kohut. Muuseumis oli veel ägedaid ikoone, mida ma ei olnud ennem näinud, nt kuidas Mooses saab Jumalalt käsulauad. Järgnevalt soovisin ma pühasid reliikviaid kirikus näha. Aga mida ma nägin, oli suletud kirikuuks. Väidetavalt oli kirik juba 2 aastat tänu koroonale kinni ja paari päeva pärast pühapäeval oli plaanis kirikuuksed uuesti avada. Uurisin, kas ma ortodoxina ei saaks ukse vahelt sisse piiluda ja neid reliikviaid kasvõi kaugelt näha, siis vastus oli kardinaale ei.
Kuid järsku oli klooster inimtühi, kõik vene turistid olid nagu maapealt pühitud, kuidagi imelikult kratsis see vaikus kõrva. Aga siis meenus piirivalve lause, et kolonnid lähevad iga kahe tunni tagant, 10, 12, 14 ja kell oli ju 10 läbi, noo great. Ehk kaks tundi lisaks kohas, kus eriti midagi teha ei ole, sest kõik uksed on suletud. Seega viimane aeg on üles otsida see mägi, kus Jumal Moosesele käsulauad andis. Alguse leidsime üles, seal tuli endale giid võtta, aga ideel oli paar miinust, päike paistis lagi pähe, vett oli olematult ja öösel me ju ei maganud. Ehk see idee tuleb kunagi teisel korral ellu viia. Kell oli vahepeal 11 saanud, panustasime, et järsku lastakse ilma kolonnita minema. Minu loogika väidab, et kui autod sõidavad kolonnis seda kergem on neid sihikule võtta ja mida saab kolonni taga olev politsei teha, lihtsalt laipu üle lugeda, aga minu talupoja loogika ei klapi ju egiptlase loogikaga. 😉 Igatahes läksime ootama bensuka juurde ja lõpuks hakkas kell saama 12 ja tuli end võtta ritta. Muide, et me ei põgeneks, korjasid nad autojuhiload ära, aga nagu välja tuli, load on niikuinii egiptlastel ainult aastaks, siis maksad ja saad uued load. Mis siis kell 12 juhtus? Algul öeldi, et politsei saadab meid ainult Püha Katariina lennujaamani, tuleb ju näidata ülemusele, et nad ikkagi teevad tööd. Aga reaalsus oli, korraks üks politseiauto sõitis minema, meie ikka ootasime ala 6 autoga ja kui minna lubati ei olnud miskit, mis meenutaks saatvat politseikonvoid. See politseiauto, mis esimesena ära sõitis, oli nurga taga ja siis kui temast mööda sõitsime, hakkas tõsine ralli mägede vahele. Dahabini jõudes kordus sama nali, et kõik, kes soovisid sharmi sõita, pandi ootele ja jälle tuli olematu stardipauk ning kõik sõitsid nii kiirelt kui võimalik. Aga ega Sharmi ka niisama lihtsalt sisse ei saanud, nii et ma sain oma passi kogu aeg kotist välja võtta ja tagasi panna.
