Otse loomulikult giidina on eriline huvi käia ka kellegi poolt korraldatud tuuridel. Sharmis kultuuri mõistes valik metsikult suur ei ole, vähemalt minu jaoks. Kui ma Luxori, Kairo ja Püha Katariina kloostri maha nimekirjast tõmbasin, siis olid pakkumised otsa saanud. Kohalik hotelli müügimees rääkis allveelaevaga kalade ja korallide vaatamisest, tundus jutu järgi suht äge ja midagi, mida ma ei olnud ennem teinud. Aga mis see reaalselt oli? Meid korjati kõikidest hotellidest kokku ja jõudsime nn kollaste allveelaevade baasi,
aga ennem laevale minekut tuli maha istuda baari ja otse loomulikult endale joogi tellida. Niikaua kui tellimuse täitmist oodati, käis üks mees ringi ning tutvustas kiletatud kahepoolset A3, kus oli peaaegu kõik maailma kalad peal. Loogika oli sellel nn kalakataloogil, et näed meres kala ja siis hakkad näpuga järge ajama ning kui kõik ilusad kalad on allveelaevast mööda ujunud, leiad lõpuks otsitu. Minu suureks imestuseks müüs päris hästi. Kui ta minuni jõudis, ajas mind see müük tõsiselt naerma ja ma küsisin, et kas ma tõesti näen neid kalu ja seda kilpkonna meie imelisel merereisil? Selle peale venis ta nägu pikaks ja moka otsast mainiti, et mõnda üksikut. Igatahes mul jäi see kalakataloog ostmata.
Varsti oli võimalus laeva minna ja ei ole just raketiteadus arvamises, kes essa oli. Algatuseks sõitsime me vee peal ehk jälle oli hästi korraldatud tulevane müük, sest nüüd hakati inimesi pildistama ja filmima, et hiljem kõik see pardal olijatele kulla hinnaga maha müüa. Kuna mul olid päikseprillid ees ja ma ei kavatsenudki poseerida, siis nad said suht kiiresti aru, et ma olen lootusetu klient. Aga kui ma niisama seal üksi chillisin, tuli meeskonnast üks mees mu juurde ja kutsus kaptenisillale. Miks mitte? Ongi parem vaade. Seal oli üks vene perekond juba väikse lapsega ees. Kapten lubas mul roolida, aga ebaõnn oli see, et see kollane paadike tegelikult liikus autopiloodi peal ja ükskõik, mis ma selle rooliga tegin, sõitsime me ikka otse edasi. Nii palju siis maade avastamisretkest.
Mingi hetk käsutati kõik see mees tekilt trepist alla ja algas siis põhiatraktsioon. Me kõik saime istuda baaripukkidel suurte akende ees, mis olid tiba kriibitud ja kalasid vaadata. Kui kuskilt midagi vastu meile ujus, siis oli üks meeskonnaliige, kes siiberdas me vahelt edasi ja tagasi hõiskas, mida tema näeb ladina keeles ja kui sa nii haritud ei olnud, siis tuli ka ingliskeelne vaste. Kes olid endale need „üliodavad“ kalakataloogid ostnud, siis ega kahte asja korraga teha ei saanud. Aga kodumaal pärast hea tuusata, näidates oma ostu ja siis huupi näppu kõige kirevama kala peale pannes, uhkusega öeldes ja seda iludust nägin ma ka.
Varsti sai allveelaeva liikumistrajektor otsa, nii et me pöörasime nina sharmi poole tagasi. Kui me uuesti tekil olime, siis hakkas järgmine nali pihta. Nimelt nüüd hakati koguma tippi meeskonnale, olid nad ju suure tööga hakkama saanud ja meile kalu näidanud. Vahepeal üritati siis neid eelnevalt tehtud pilte müüa, näidates a’la taldrikuid, kuhu neid saaks imeväel kleepida. Ma vaatasin seda trianglit ja lihtsalt imestasin küll on ideid, kuidas turistilt raha välja peilida põhimõtteliselt ei millegi või siis kräpi eest.
Aga kas ma seda trippi soovitaksin? Kindlasti mitte, selle raha eest ei ole see seda väärt. Hind oli 30 dol. Võibolla lastele avaldab see muljet, muidu aga jätab suht mageda mulje.
Rohkem Egiptuse reisi pildid leiad siit.
Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust.