Varahommikul saime oma uue kallikese – Kia Picanto kätte, millest tuli kõik ja rohkemgi veel välja võtta. Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis ma täitsa imestan, et me ei tagastanud seda autot kilekotis. Tõsiselt sai seda nn neljaveolist jeepi küll mäkke ronides, küll liivas testitud.
Selle päeva esimeseks sihtkohaks oli Ouzoud’i joad. Otse loomulikult kohale jõudes taheti meile kõigepealt ekskursioon pähe määrida. Reaalselt oskab igaüks ise möödudes turistipoekestest veekohinani alla mäge jalutada, seega milleks meile giidi.
Kuna me sattusime sinna täpselt samal ajal kui hispaaniakeelne grupp, siis 40 browni liikumise taktis roomavast turistist mööduda on tõsine väljakutse. Umbes näeb välja nii, teed pildi, tormad, siis hüppad üle kraavi, et mõnest mööda saada, siis käib keegi pikali, siis keegi lohistab su ees jalgu ning sina pead sealt slaalomit tehes essaks tulema, muidu on järgmised paar tundi garanteeritud ühes taktis uimamist. Mingi hetk eest ära tõtates läks tee kaheks ja tundus, et tagant tuleb ossam-tossam läheb vasakule, siis meie läksime paremale. Tänu sellele nägime ühte maha jäänud küla, rohkesti väikeseid jugasid ning ringiga jõudsime järgmisele grupile sappa.
Ma alati imetlen oskust, võtta turistilt raha, vastu pakkudes sellist poolkõva elamust. Järgmine grupijuht pakkus, et kui me tahame parvega sõita, siis me võime nendega ühineda ja saame grupisoodustusest osa. Kuna ma ei näinud pointi, siis me seda ei teinud. Reaalselt nad sõitsid kosele lähedale, nii et sa turistina said ikkagi märjaks ja siis keerati ots ringi ja tagasi. Maksimaalselt see Viljandi paadimehe aktsioon võttis 10-15 minutit aega. Mulle tundus ägedam oleks kõige lähemal oleva kalju otsa ronida ja pigem sealt pilt teha. Mis selle koha kõige lahedam nn atraktsioon oli, oli liivakottidest tehtud sild. See oli midagi.
Kuskilt ma lugesin, et 500 trepiastet tuleb uuesti üles ronida ja kui nii palju ei olnud, siis vähemalt tundus lõpmatul hulk astmeid. Kui mõelda, et juga ise on 100 m kõrgune, siis 500 trepiastet, mis sikke sakke erinevate turistilettide ees teevad, tundub suht loogiline.
Kuna mulle meeldivad eeslid, lihtsalt nende jonnakus on imekspandav. Siis seekord üks ja ainuke kord, millal ma sain eeslile pai teha, oligi seal treppide juures. Reaalselt oleks vist pidanud temaga mingit auringi ratsutama, aga mina tahtsin lihtsalt pai teha.
Kuna mulle tundus, et yes suvi on kätte jõudnud, siis kui ma jõudsin seeliku selga panna, algas mägedes talv. Autos aina kukkus ja kukkus see termomeetri näidik. Kui me lõpuks järve äärde jõudsime, oli 20 soojakraadist alles jäänud 8 ja räige tuul puhus, nii et rõõm oli jälle riideid vahetada. See idee, et lähme ujuma, kadus sama kiirelt, kui me kohale jõudsime.
Sel päeval nägin ma ka esimest ja viimast korda seda saladuslikku lehma tee ääres, kelle kohta hiljem igal pool oli hoiatusmärgid, nüüd ta jookseb teele. Mõnikord oli see märk keset kõrbe, hämmingus vaatasin paremale ja vasakule arutades omaette, mida see lehm seal ometi teeb või kalju ääres ehk jäi tunne, et lehm saabub langevarjuga. Lõpuks ma järeldasin, et nad kogemata olid seda lehmamärki üleliia palju valmis vorpinud ja siis igale külale kingituseks saatnud, nii et vaata ise, kuhu sa oma lehmamärgi paned, aga olgu pandud.
Meil oli vaja sõita 6 tundi ja peale tund aega sõitu, Google näitas, tubli töö, vaja veel 6 tundi sõita. See vist oli mõni Maroko nali googli variandina, millest me aru ei saanud.
Mis küladest läbi sõites silma veel jäi, olid autokoolid. Küla on täitsa ebamäärane nimetus. Reaalselt see Eesti mõistes näeb välja nagu väike alev. Igatahes kui majade vahelt läbi sõita, siis kindlasti vähemalt ühel majal on silt – autokool. Lõpuks muutus see naljanumbriks, et kui ma jõudsin öelda, et ei ole ammu autokooli näinud, siis järgmise maja peal, oli suur silt – autokool. Pani natukene imestama, miks neid seal nagu seeni peale vihma on. Mingi loogika peitus seal, et eesliga vist osatakse sünnist saati sõita, aga võibolla eesel on liiga jonnakas, siis tuleb mägedest tsivilisatsiooni jõudmiseks autojuhiload teha. Aga need külad olid nii väikesed, et kust nad ometi kliente leiavad, oli järgmine küsimus. Või on tegemist nagu selle salapärase lehmaga, kelle eest igal nurgal hoiatatakse, et kuulutad välja kursuse ja siis ei kuskilt tekivad sulle need õpilased, sa ise ka ei tea kust.
Mis mind tänavapilti ja termomeetrit vaadates veel üllatas. Mägedes oli 8 kraadi, ausalt ei olnud soe. Siis ma vaatan, kuidas külaelu välja näeb. Lihtsalt mehed istuvad majade ääres ja mängivad kaarte või ajavad juttu. Mul niisama mõttest, et ma seal tuule käes peaks istuma, hakkab külm. Kindlasti on nad selle temperatuuriga harjunud, aga ikkagi. Samas vaadates olematute akendega maju, siis vist eelistaks ka seal väljas päikse käes olla.
Tänase päeva eesmärk oli jõuda ööhakul Todra kuruni. Jõudsime. 300 m püstloodis kaljusid tähtede säras, võimas.
