Tuneesias olles saime sms, et me bukitud hotellis on veeuputus ja nad bukkisid meile rongijaama lähedale teise hotelli toa. Peale seda oli eetris vaikus, et suht viimasel hetkel enne lennukile istumist, saime teada, kus me uus hotell on.
Mis oli Marocon airline väga suur pluss, kuigi lend oli kolm tundi, sai seal süüa. Kõigepealt, miks lend nii pikk oli? Me reaalselt lendasime Euroopa kaudu ringiga, et mitte Alzeeriast üle lennata. Aga tasi söögi juurde tulles, ei olnud nii nagu Tuneesiasse lennates, et Lufthansa jagas veepudeleid ja ühte ruutu shokolaadi. Kui me onlines check-in tegime, siis oli suht kummaline küsimus, kas te pagasis on vedelikke. Kui sa valisid jah ehk olid aus, siis enam edasi ei saanud. Mis siis ikka, valin ei ja oman vedelikke. Kusjuures ainsana, kus ma pidin seljakotist välja tõstma oma vedelike koti, oli Tallinn, teistes lennujaamades nii Euroopas kui Aafrikas oli kõikidel täiega suva, kas mul on vedelikke kotis ja kas nad on koos suletud kotis või mitte.
Casablancasse jõudes metrood otsides jõudsime me lennujaamast kogemata välja ja sisse saada ei ole nii kerge enam. Eestis lihtsalt keerad otsa ringi ja lähed. Seal võid ka sama taktikat proovida, aga uksed ei lähe lahti. Kui sa leiad uksed, mis lähevad lahti, siis tuleb koti kontroll läbida. Lõpuks paistis metroo ja siis juba ennem südaööd ka hotell. Kõik oli niikaua ilus, kui hotellis selgus, et me kahene tuba oli ümber bukkides üheseks muutunud. Ainuke seletus oli, et kuna eelmises hotellis oli veeuputus, siis otsides odavamat valikut, bukiti ühene tuba. Mis muud üle jäi, kui hambaid krigistada ja juurde maksta sama palju ning saata bookingusse kaebus.
Casablanca ainuke vaatamisväärsus, mis ma näha tahtsin oli tänase kuninga isa Hassan II mošee, mille sissepääs ei olnud üldse odav, natukene üle 12 euro. Me jooksime täistunni peale, sest minu paberites oli kirjas, et siis on tuur. Giidina käin ma kõigil võimalikel ja võimatutel tuuridel. Kui me giid väitis, et kuningas ja valitsus maksid 25% mošee hinnast ning iga marokolane annetas, et see pühakoda valmiks, siis mina arvan, et selle 12 euro eest on tükike marmorit ka minu oma.
Kas ma tundsin pühadust? Nope, pigem raha maitset. Kogu ehitis maksis kokku 800 miljonit dollarit. Vahepeal giid hõiskas, et see on ikka odav, sest materjalid olid ju tasuta. Mina siis mõtlesin, et kui ma olen kaevanduse või puidutööstuse omanik ning minu materjalist ehitatakse, kas see on ikka tasuta mulle. Kuningale kindlasti, aga ma pean ju kuhugi selle miinuse kirjutama. Numbrite keeles rääkides, see mošee on 30 aastat vana ning valmis 6 aastaga, iga päev oli 8 tundi tööl 1200 töölist. Peaarhitekt oli prantslane, aga siis oli terve posu kohalikke arhitekte.
Mina giidina oleks tahtnud naisterõdule saada, muidugi sinna me ei saanud.
Kas ma sain ekstra teadmisi juurde islamist? Nulliring. Kas mulle giid meeldis? Eriti mitte, aga muud võtta ka ei olnud. Punktid kolinal kukkusid, kui tuur lõppema hakkas ja ta teatas, et nüüd võiks kõik talle ikka jootraha maksta, sest ta ei saa palka või palk oli väike. Vat, seda kohta ka ei usu. Lihtsalt väike korrutustehe, meie grupis oli mingi 20 inimest, korraga läks neli keelt välja ja me ei olnud kõige suurem grupp. Reaalselt hea äriprojekt on see mošee näitamine turistile. Kui me piletit ostsime, siis konstantselt oli saba. Reaalselt see mošee teenib 1000 eurot päevas ja sa väidad mulle, et sa ei saa palka.
Kuna me samal päeval pidime Marrakeshi sõitma rongiga, siis hotellis soovitati hommikul kohe osta rongipiletid ja siis alles minna mošeesse. Ükski automaatkassa ei töötanud, seega tuli seista järjekorras, aga piletid me saime.
Rongipileti peal oli vagun 24, vaatasin rongi oodates teisi ronge, põhimõtteliselt oli seal 6 vagunit ja ma mõtlesin, et kui meie omal on 24, siis ma olen juba oma vagunini jalutades peaaegu Marrakeshis. Reaalselt ei olnud rongil 24 vagunit, vaid lugemine algas 21, seega meie vagun oli keskel. Pilet oli meil kupeasse, kus oli kaheksa kohta ja võid aimata, kas minu koha peal keegi istus juba. Tuli välja, et oli ühele kohale kaks piletit müüdud, aga tema läks istus oma naise kõrvale. Otseselt mind ei häirinud, et 8 inimest ja kotid samas kupees on, lugesin Imbi Paju raamatut edasi, aga asi lõppes sellega, et me istusime ümber tühja kupeesse paari peatuse pärast. Millegipärast sinna keegi juurde ei tulnud kuni Marrakeshini.
Mul oli küll pikk nimekiri, mida me kõik Marrakeshisi vaatama peame. Aga enamus aja me olime turul, sest üks seljakottidest oli katki läinud ja me otsisime õmblejat, kes selle korda teeks. Kui aus olla, olin mina ennem Marrakeshis paar korda käinud, osad põhivaatamisväärsused ka ära näinud. Seega ei põdenud lõpptulemusena, et rohkem sel korral ei näinud.
