Googlit vaadates tekkisid kaardi peale täpid, ühes oli kahtlus, kas see kõrbe tee on läbitav, aga me vähemalt testime. Mina vaatasin me varud üle – vett oli, sai ja juustu oli, puuviljad ja datlid olemas, nii et selles mõttes võime katsetada ja me keerasime kõrbe.
Esimest korda nägin ma kõrbes elu, kuigi jah, sellest sain ma aru alles lähedale jõudes. Kaugelt vaadates oli maha jäänud telgid. Aga siis midagi rippus pesunööril ja keegi kõndis õues. Vaatasin ja imestasin, liiguks nagu ajas tagasi. Ma näen ajalugu, millest me kõrvalt mööda sõidame. Korraks pilguheit sajandite tagusesse ellu ja siis juba tagasi tänapäeva. Selle kõrval, minu jaoks eriti kohatu naabermaja, mis meenutas Põhja-Euroopa viilkatusega puitelamut. Hämmingut tekitas ka põllulapikese ümber ehitatud puidust aed. Kelle või mille vastu see mõeldud oli?
Kuna oli suht tuuline, siis mul oli võimalus esimest korda näha väikseid keeristorme, mis autost mööda tuiskasid.
Kui algul oli tee suht ok, siis pikapeale hakkasid tekkima rööpad ja järsku märkasime, et keset teed on traktor. Kuna mõlemal pool teed olid palmid, siis tundus, et sealt vahelt me läbi ennast ei pressi, aga tegelikult tegi tee jõnksu ja sai mööda küll. Järgmine takistus oli tee peal olevad kivid ja voolikud, ka need tõsteti eest ära.
Peale seda läks tee aina õudsamaks, mitte et auke oleks juurde tekkinud, vaid liiva. Meie Kia ikka ei ole Hummer, ükskõik kuidas ma seda talle ei sisendanud. Järsku mu kõrval kostis no-no-no-no-no ja oligi tehtud. Me sõitsime end liiva kinni ei kellegi maal. Ükskõik kuhu vaatasin, palm ja mägi ja liiv ning meie. Õnneks oli me kõrval kivikõrb algamas, mis andis võimaluse auto rataste alla kive korjata ning taktikaliselt Kiat tagasi lükkama hakata. Seekord rääkis auto väiksus meie kasuks, me reaalselt suutsime teda nende kivide peale lükata. Kuna oli pühapäev, ma kirikuni ei jõudnud, polnud isegi näha midagi, mis meenutaks kirikut, siis viimane aeg oli palveid lugema hakata ja oodata ime saabumist. Reaalselt võeti mind kuulda ja kaua ootama ei pidanud. Me olime pool tundi kive korjanud, autorataste alla pannud ja mingi pool meetrit tagasi suutnud liivas lükata. Kuid järsku ette vaadates oli kaugelt näha, et teine auto läheneb.
Kui ma hiljem järgi mõtlesin ja videot vaatasin, siis need olid mehed, kes vooliku tee pealt ära korjasid. Ma pakun, et nad tulid sekkama, kuhu me ometi oma nn nelikveoga välja jõudsime. Kui aus olla, siis meid tõmmati nii 20 m sealt liivast välja ja juhendati asfaldi peale ehk pandi ees ajama ja me rallisime järgi.
Kui ma hiljem uurisin, mis sa arvad, kui kaua meil endil oleks aega võtnud, tuli pakkumine, et me oleks 4-5 tundi välja lükanud Kiat. Kui ma küsisin, kas sa arvasid, et me jääme kinni. Tuli mulle vastus, et see oli aja küsimus, millal me kinni jääme. Ta oli oma kogemuste põhjal kindel, et me jääme kindel. Ma ei saanud küsimata jätta, kui sa nii kindel olid, miks sa olid nõus keerama kõrbetee peale. Sina ju vaatasid kaarti. Siis tuli vastus, mis pani mind imestama, kui ma oleks üksi olnud, ma ei oleks elus keeranud selle tee peale, aga kuna sina olid nõus (ehk siis mina), siis tundus äge seiklus. Selle loogika peale olin ma sõnatu. Olgem aus, oli vinge seiklus, millel oli õnnelik lõpp.
Alati on rõõm asfaldit näha, isegi kui kõrbes sõita on lahedam. Teel olles sain mina targemaks jälle ehk nägin, kus neid Euroopasse transporditavaid maasikaid kasvatatakse. Tuli kaugustesse kilesid vaadata ja seal alla. Kui mulle kalakasvandusest hakati rääkima, vati siis tekkis error. Ükskõik, kuidas mina aknast välja ei vaadanud, ei meenutanud ükski asi keset kõrbe ja mägesid kalakasvandust. Mida ma siis vaatama pidin? Valliga piiratud alasid. Kui valli peale ronida, siis seal augus on musta kile sees vesi ja voila, kalakasvandus. Kuna üks selline oli suht tee ääres, siis ma läksingi valli vallutamata. Reaalselt kile oli veel alles, aga kalad olid kadunud.
Õhtu hakul me jõudsime Mhamidisse, põhimõtteliselt järgmisesse tupikusse, peale mida laiutab kõrb. Seekord oli liiv pruuniks läinud, aga seda me eriti öösel niikuinii ei näinud. Seal oli muljetavaldav turisti püüdmistaktika. Me parasjagu seisime tee ääres ja googeldasime ööbimiskohti, kui keegi koputas aknale. Jutt oli järgmine – meie hotelli on bukitud kahe inimese poolt tuba, kas need olete teie. Seda juttu kuulsin ma veel mitu korda, mõnikord varieerus, hotelli asemel ekskursioon. Mingis mõttes väga geniaalne püüdmistaktika.
Kuna me juba kõrbes olime, siis me valisime ööbimiseks laagri. Sõna laager tähendab seal midagi muud, kui mina sellest aru saan. Laager on telgid minu jaoks. Seal tähendas laager maju, kus olid voodid sees, aga wc ja dušš olid kuskil teises majas. Ainuke miinus oli, et koerad olid lahti ja siis ma küsisin, kui ma öösel tahan pissile minna, kuidas see võimalik on. Ma küll ründava koeraga võidelda ei taha. Öeldi, kuna nad on meid näinud, siis ei juhtu midagi. Lohutus seegi. Muide öösel nad vist nägid õnsat und, sest vaikus oli, kui ma wc läksin. Aga see-eest oli täiskuu, mis nagu proze maad valgustas. Põhimõtteliselt ei olnud majades pistikuid, aga elekter oli, seega meieni venitati lisakaabel, et saaks telefone laadida.
Aga et laagrini jõuda, tuli sõita jälle liivas ja ühe korra oli suur võimalus seal ka kinni jääda. Seekord ei olnud plaanis kõrberallit teha, nii et kui väiksemagi kahtluse korral, keerasime otsa ringi.