Kuna meie kasbah oligi kõrbes, siis hommikul oli mul veel võimalus käia jalutamas mööda düüne ennem kui me Rissani turule startisime.
Kaarti vaadates tundus, et mööda kõrbe saab kiiremini ja mis seal salata ka huvitavam on sõita. Kõrbetee algus on vähemalt värviliste kividega tähistatud ja paarsada esimest meetrit täitsa ok teed, aga siis muutub kõik.
Meie sattusime oaasi ja Kia reaalselt pidi mitte enam nelivedu olema vaid Hummeri mõõtu võtma, sest sealsed kraavid olid ikka reaalsed sügavad ja rööpad, rööpa nägu. Aga me ukerdasime ja roomasime neist üle ja välja. Mingist hetkest oli autos haudvaikus. Mina ei osanud isegi kaasa rääkida, kuidas neid takistusi seljatada. Mul lihtsalt läksid silmad neid nähes päikseprillidega taga aina suuremaks ja suuremaks. Mingi hetk muutusid ka palmid vaenulikumaks hakkasid kiat kriipima, aga ega me alla ei andnud, kui me juba nii kaugel olime. Aga siis me jõudsime tupikusse. Ei jäänud muud üle, kui mina läksin Kia ette jalutama ja hõiskama kuspool on suuremad augud ja me asusime tagurdame, siis tekkis võimalus keerata paremale. Seal olid rööpad veelgi suuremad, ennem ühte suur mülgast, läksin mina vaatama, mis toimub palmi taga, kas tasub edasi üritada. Kusjuures palmi taga oli keegi reaalse kaeviku kaevanud, püstloodis alla paar meetrit ja selle laius oli nats üle meetri ehk me jälle asusime tagurdama. Seekord ma igaks juhuks ei maininud, kui ma nägin, kuidas Kia kahe ratta peal sõitis nagu filmis, lootsin, et gravitatsioon töötab Kia kasuks mitte kahjuks. Saime ka sealt välja ja lõpuks jõudsime asfaldini tagasi.
Kuna me eelmine päev olime Rissanis turu lahtioleku aegasid küsinud ja saanud puidutöösturiga jutule, siis tema pakkus, et võib meile oma koduturgu näidata. Turu jaoks pidin ma riideid vahetama. Ausalt vandusin ja kirusin. Õues on 25 kraadi ja ma pean teksad jalga panema. Ma saan mingis mõttes traditsioonidest aru, aga samas sel hetkel mõtlen, miks ei võiks olla, nii nagu kodus. Kedagi ei koti, kui kõnnid seelikuga ringi.
Miks Rissani turg minu jaoks nii tähtis oli? Ma lugesin, et teisi-, nelja- ja pühapäeval on seal loomade turg. Seda ma tahtsingi näha. Nägingi. Esimesena külastasime lambaturgu. See oli spetsiaalne hoov, kus lammastega kaubeldi. Lambad olid seotud esijalgu pidi keti otsa. Üks lammas maksis 300 eurot. Nagu ma aru sain, ei olnud briljantne idee osta ainult tall, soovitati ikka koos emaga osta. Suurem võimalus, et tall ellu jääb.
Järgmisena läksime lehmaturule. Otse loomulikult oli vahepeal ka hind tõusnud. Lehm maksis 1000 eurot. Mingi hetk tekkis küsimus, kust nad selle raha võtavad. Reaalselt ei tundu inimesi vaadates, et peaks neid tuhandeid näppude vahel nii palju olema, et endale mitu looma osta.
Aga minu lemmikud olid eeslid. Neid hoiti väljaku peal. Seal oli kisa mitme eest. Eesli hind pidi algama 500 eurost ja kõik olenes, kui kuulekas ta on. Me giid rääkis, et ta mäletab, kui väljak oli niimoodi eesleid täis, et seal vahel oli raske liikuda. Tänaseks on turg kokku kuivanud, aga mõeldes Todra kuru raja peale, no seal oli eesel ainuke arvestatav liiklusvahend.
Oli ka müügil vankreid, aga need nägid suht kipakad välja.
Peale eesleid algas selline pudi-padi turg. Mõned asjad olid uued, aga enamus second händ asju. Ka Euroopast saabunud riideabi oli seal müügil. Turg läks üle juurvilja ja puuvilja turuks.
Kui aga astuda iidsesse souki alale, siis oli turg, mis turg. Ma ei tea, kas asi selles, et tema jalutas kaasas ja tervitas kohalikke, aga reaalselt keegi ei tüüdanud.
Nägin ära, mis on datlite turg. Sain teada, et osasid datleid tuleb veel hoida, et neid oleks võimalik süüa. Sain teada, et datlimassile, mis mul kodus olemas on, tuleb võid lisada, et selleks kreem tekiks.
Külastasime ka õmblustöökoda. Ma uurisin, et miks ainult mehed õmblevad. Siis tuli vastus, mis mind muigama pani, see pidi nii raske töö olema, et naised ei suudaks seda teha. Aga siis selgus, et on ka naiste õmblusärisid sihtkliendina naised, aga need otse loomulikult ei asu turul, kus kõik mööda jalutades võivad õmblevaid naisi näha.
Kui me pärast pagariärist läbi läksime, siis ma nägin kuidas kohalik hakkliha sai valmib, see oleks kõige õigem nimi sellele. Ehk taigen rulliti lahti, kilo maitsestatud hakkliha keskele, teine rullitud taignatükk peale. Aga ennem ahju panemist pandi selline väikene valge paberist silt taignasse, kus oli tellija nimi peal. Kui aus olla, siis selle Matfone saime me endale giidilt kingiks pluss kilo maasikaid. Aga see hakkliha sai oli väga hea.
