Tänane plaan oli leida üles see müstiline Todra kuru rada, millest ma ühest blogist lugesin. Ennem kui me tagasi kuruni jõudsime, nägime, et üks bussitäis rahvast millegipärast kaob majadele vahele vasakule. Ehk mis seal vasakul majade taga on? Me sattusime keset oaasi põldu, kus vesi vulises ja keegi harrastas potipõllundust. Igatahes väga roheline oli ja nii mõnigi puu õitses.
Peale seda väikest kõrvalpõiget võtsime suuna kuru poole. Kui öösel oli 6 inimest, siis sel hetkel kui me tagasi jõudsime oli umma sadakond seal liikumas. Võrreldes ööga oli ka tuul tõusnud. Kummat vaatepilti ma eelistaks, öösel oli vähem lärmi ja rohkem müstikat, päeval kõik vastupidi. Ükskõik kuidas kuru vaadata, no rajamärke kuskilt näha ei olnud. Ei tundunud usutav, et peaks ojast läbi kahlama ja siis mägironijaks hakkama.
Aga kus see rada nn loop hike siis on, millest ma blogist lugesin. Palju oli ju tahta, et kuskil mingi silt on, nii et appi tuli Google maps ja rada leitud. Raja alguses oli veel mõni turist pilti tegemas, aga et neist keegi rajale läheks, seda oli palju tahetud. Rada oli tähistatud eesli pabulatega ning maastiku vaadates olid rajakivid silmanähtavamalt heledamad kui ümbrus. Kui mingi hetk tekkis kahtlus, et millist rada valida, siis nende kahe orientiiri järgi sai suuna õigeks võtta.
Algatuseks sai treppidest üles minna
Kas me raja lõpuni läbi tegime? Ei teinud. Mitte sellepärast, et jaksu ei olnud, aga lõpuks läbisime 5 km 2 tunniga ning kaarti vaadates olime ¼ peal. Seega ajaliselt ei oleks välja mänginud ning kaifi sai ka selle 2 tunniga.
Mille poolest see rada veel eriline oli? Reaalselt see ei olnud küll iidne Siiditee, aga eeslite tee küll. Kogu meie edasimineku ajal tuli meile vastu umbes 5 eesliajajat koos killavooriga (eeslile oli kogu suguvõsa veepudelid selga laotud) saatvate koerte ja lastega, mõnikord oli ka üks loomadest muul. Laste põhifunktsioon oli raha küsimine. Täpselt meieni jõudes tekkis käsi, et anna. Seal seistes mõtlesin, et kas see on kaasaõpitud abitus, tarkus – turistil hakkab ale või geniaalne äriplaan, õigel ajal oma eesliga ühest suunast teise minna võib turistide pealt hästi teenida.
Kodu edasimineku ajal me tõusime mäkke. Tegelikult oli rada kivine ehk ei olnud puhastatud. Osad kivid oli libedad pluss enamjaolt mägede vahel oli tuultekoridor. Kuid sellegipoolest alla tulemine oli minu jaoks raskem, kuidagi libedam ja ohtlikum.
Kui me hirmudest rääkisime, siis ma sain täiesti üllatuse osaliseks. Kui ma teeks swot analüüsi kiirelt – mis võiks mägedes ohtlik olla? Mina olin täiesti tavaliste jalanõudega, seega alati võimalus valesti astuda ja jalg käib kahekorra. Meil kahepeale oli üks 400 ml veepudel kaasas. Minul reaalselt ei oleks sedagi kaasas olnud. Need olid ohud, mida ma oleks võinud arvestada, aga ei arvestanud. Kui me korra hirmudest rääkisime, siis need kõik nulliti ja väideti, et kõige suurem oht on, et meile tungitakse noaga kallale. Vaatan mina vasakule ja paremale, ei näe kedagi. Sama reaalne jutt kui seda müstilist lehma kuskil kohata, kus see lehmamärk oli. Isegi kui keegi vastu tuleb, miks peab tal nuga olema ja miks ta peab kallale tungima. Me reaalselt kõndisime kaks kätt taskus. Olematu sõjasaak. Aga kui see salapärane ei keegi kallale peaks tungima, mis siis ikka, pakun et lihasmälust ikka meenub kõik need karate ja poksitrennid.
Tänane suund peale kuru oli kõrb. Vahepeal nägime vasakul imelikke künkaid. Mina reaalselt arvasin, et nende vahel sõidetakse kas ATV või kaamelitega rallit. Kuna oli vaateplatvorm, siis läksin asja uurima, tuli välja, et see on olnud kunagine kaevusüsteem. Samas ennem seda nägime 30 m sügavust kaamelite kaevu ei kusagil kui aus olla.
Sõites keset ei midagi ehk kõrb ja üksik palm, tuli küsimus. Sa kaamelipiima proovida tahad. Ei ole halb idee. Ainult mul üks tingimus, see ei tohi soe olla. Sooja piima ma juua ei suuda, süda lihtsalt läheb pahaks. Kuna silt oli tee peal, siis läksime kaema. Kuna me nägime väikest kaamelibeebit, siis mul oli suur lootus, et ma saangi piima maitsta. Ma ei osanud midagi oodata. Aga selline soolane piim oli, minu mõistes väga hea. Sinna taha saan ma linnukese ära teha, kaamelipiima maitstud.
Ennem kui me liivadüüne imetlema läksime, käisime ka järve põhjas ära. Mulle see Google maps meeldib, näitab sinist järve, aga kui kohale jõuad, on vesi ammu ära auranud. Päris äge oli järve põhjas sõita.
Aga siis hakkasime lähenema düünidele. Lõpuks ometi kõrb, mis on kõrbe nägu. Ei ole kivikõrb vaid reaalne liivakõrb. Vaatadki kõrbe ja ongi ainult liiv ja liiv. Kuna me olime nibin nabin päikseloojangu ajal kõrbes, siis oli vaja ka düüni otsast päikseloojangut vaadata. Kui aus olla, kas ei olnud õige õhtu, aga olen vingemaid näinud Eestimaal.
Kui päike loojub, läheb pimedaks päris kiiresti. Meie kasbah asus ei kusagil, nii et me reaalselt sõitsime pimedas kõrbeteele ja üritasime Google abiga me ööbimiskoha üles leida. Ega seal silte või poste ei ole või kui aus olla, neid värvilisi kive ja posti öösel näha küll ei olnud.
