Üks peamisi põhjuseid, miks ma lisasin reisikavasse Kairouani oli suur mošee, kuhu lubati, et ma saan kristlasena sisse. Seda peetakse tähtsuselt neljandaks mošeeks – Meka, Mediina ja Jeruusalemma järel. Kuigi algne on ehitatud 7. sajandil, siis see, mida täna saab külastada on 9. sajandist. Seekord minu suureks üllatuseks ei antutki mulle ühtegi ürpi selga ja ma reaalselt võisin oma teksadega ringi patseerida. Sisehoovi astudes jäi kõigepealt silma 35 m kõrgune minarett, mis on selle maailmajao minarettide näidis, mille järgi teised on ehtiatud. Kuna ma teadsin, et tuleb leida väike trepp ja sellest üles ronida, siis saab imetleda päiksekella. Ükskõik kuidas me kella ja päikesekella ei vaadanud, meie arust ajad ei klappinud.
Kogu hoovi põrand on kaldu veetsiterni poole ja need keerukad mustrid ei lase prahil hoidlasse sattuda. Hoovil on ka nn allikate kohad, kus saab end rituaalselt pesta.
Ma küll arvasin, et ma saan ka palvesaali, sest samal ajal palvust ei olnud, aga oli ehitatud barrikaadid ette, nii et sain kaugelt imetleda. Aga see ei tähendanud, et ma ei tundnud pühadust. Kui ma küsisin, kas sa tunned ka? Siis vastus oli, mida. Sain aru, et me oleme ikka täitsa erinevas dimensioonis sel hetkel. See oli ka ainuke püha koda kogu reisi ajal, kus ma pühadust tundsin. Enamus teistest tundsin ma pigem raha lõhna. Selles mõttes mul oli nii kahju, et ma palvesaali ei saanud, nii oleks soovinud.
Teel järgmisesse linna El-Jemi amfiteatrit vaatama nägime me lõpuks kaktuseviljade müüjat tee ääres. Kaktus pidi olema taim, mille eest ei pea hoolitsema, kasvab jõudsalt ise ja enamjaolt täidab tara ülesannet. Maateede ääres on tõeliselt palju kaktusi, aga kuskilt turult me katkuse viljasid müügil ei näinud. Kui siis lõpuks tee ääres kogu reisi ainus müüja oli, siis otse loomulikult pidurid blokki ja ostuksile.
El-Jem oli tõeliselt vau. 3. sajandist pärit hästi säilinud amfiteater. Reaalselt sai ronida nii kolmandale korrusele kui areeni all käia, kus hoiti loomi ning istuda vaatajana tribüünil. Mõeldes nende etenduste brutaalsusele kahtlen ma kas kolmandal sajandil oleks minust ikka pealtvaatajat saanud ja ma oleks üks 35 000 kaasaelajast olnud. Kuskilt jäi silma ka väide, et siin on Gladiaatorit filmitud. Hõng oli küll selline. Oli silte, et ronida ei tohi müüridel, aga tundub, et need pigem moe pärast ja turistidele, sest kohalikud panid nagu ahvid üles-alla. Aga peale ronijate oli see kohalike, pigem kooliõpilaste seas populaarne maalimiskoht. Kõik maalid, mida ma üle õla piilusin, olid alles algusjärgus.
Kui piletit hoolega vaadanud olime saanud endale mitmikpileti ja otse loomulikult tuli nüüd üles otsida muuseum, mida külastada. Mosaiikide seas oli juba vanad tuttavad neli aastaaega, aga selles väljapanekus oli rohkem loomi ja täitsa uuena figureeris veinijumal Dionysos.
Tänase päeva lõppsihtkoht oli Djerba saar. Mingi hetk tekkis idee, et lähme sõidame praamiga sinna. Netist ei olnud võimalus osta piletit, nii et me reaalselt sõitsime kohale. Aga mida netist näha oli, et 54 autot seisab rivis. Pole õrna aimugi kuidas see nr saadi ja võib arvata, kas me sel hetkel olime viimased. Kui googeldades nägin ma praami, mis on umbes nii suur, mis sõidab Vormsile või Naissaarele, siis kiire kalkulatsioon, me seisame siin rivis veel paar tundi. Samas silla kaudu saarele sõitmine võtab tund aega, seega rivist välja ja silda otsima.
Djerba hotell oli kogu reisi ilusaim ööbimiskoht, nii palju erinevaid, ilusaid maale.
