Mida oleks veel vaja, kui mitte ühte muuseumit, et giid õnnelikuks teha. Me jõudsime suhteliselt avamisajaks Bardo muuseumisse. Ma vist esimest korda elus seisan muuseumi sees massis ennem avamist. Kui kõik läksid vasakule, siis mina leidsin, et ma vabatahtlikult massist liigelda ei viitsi ja me läksime paremale ning sattusime kohe väiksesse kabelisse.
Bardo muuseum enamjaolt oli mosaiikidega täidetud, küll oli neid põrandal, küll seinal. Isegi üks väike palee oli muuseumis eksponeeritud.
Minu lemmik mosaiik oli – neli aastaaega. Kui siin põhjas on aru saada, milline on kevad, suvi, sügis, talv, siis Aafrikas see loogika ei kehti. Kui peaaegu tundus, et niipidi vist käib ring, siis vaatad järgmise sümboolikaid ja need sobivad sama hästi kevadeks kui eelmise omad.
Mosaiik, mis mind üllatas oli matusemosaiik, kas surnut kujutati on tööriistadega või hoopis vanematega. Kui ei tehtud mosaiik, siis tehti nn matuseskulptuur, kus inimest oli kujutatud mõne jumalana.
Kui nüüd jätta mosaiigid välja, siis koheselt meenub ristirüütli raudrüü, toora rullid ja imelised laed.
Järgnevalt sõitsime Kasbahi rahvusmonumenti vaatama. Kogemata sattusime parklasse, kuhu ei olnud plaanis autot jätta. Aga samas ma tahan näha, et kellelgi õnnestub seda parklast ära puksiirida. Rahvusmonumendi pilt muide on Tuneesia id-kaardi peal.
Järgmine vaatamisväärsust ootasin põnevusega. Itaalia arhitekti Raffaele Contigiani poolt kavandatud ja loodud Hotel Du Lac, mis ehitati aastatel 1970-73 Tuneesia valitsuse jaoks esimese presidendi Habib Bourguiba valitsemisajal. Hoone pole mitte ainult Tunise linna ikoon, vaid tuntud ka üle maailma brutalistliku arhitektuuri armastajate seas. Seda hoonet vaadates tundus see ikka nii zürr. Ma ei tea, mis tunne oleks elada seal kõige ülemises korruse kõige äärmises toas, kus su toa all laiutab tühjus.
Kui ma ümber hoone tiirutasib, et parimaid pilte saada ja parasjagu olin kahe tee vahelisel saarekesel, kui üks auto mu kõrval seisma jäi ning naine midagi prantsuse keeles küsis. Kahjuks ei saanud teda aidata, minu 10 sõna prantsuskeelt jääb selleks liiga väheks. Samas ma olin üllatunud selle komplimendi eest. Ma ei näe nagu kohalik välja ükskõik mis nurga alt vaadata. Ma ei kanna musta talvejopet, reaalselt oli erksinine tagi ja erkoranz dressikas, mu juuste värv ei ole pruun ja ma ei kanna hidjabi. Ma küll ei käi ringi sildiga turist, aga seda on kaugelt juba näha, ma kõnnin telefin käes ja teen pilte. Samas ülisuur kompliment, kui uskuda, et ma oskan kuhugi teed juhatada. Kuhugi kindlasti, aga kas see lõpptulemusena on see, kuhu sa minna tahtsid.
Edasi võtsime suuna püha linna Kairouani poole. Vahepeal tuli tollimakse maksta ja auto seisma jätta. Mida kõike huvitavat ei üritatud müüa ennem tolliputkat. Ühes kotis tundus mulle, et oli sidrunit ja sibulat. See omapärane kombinatsioon ei tekitanud ühtegi ideed, kus seda kombot kasutada. Kuuma teed oleks saanud. Kui meil on populaarsed Ukraina lipud, siis seal võib näha Palestiina omi. Muidugi harva ja ikkagi lippe vaadates saad aru, mis on riigilipp. Meil mõnikord lippude väljapanemise tihenduse järgi ei ela me Eestis. Kui sam idagi muud ei teha, siis üks kanaarilind kulub sulle kindlasti ära. Kõige huvitavam nänn, mida müüa taheti oli tee ääres õnge otsas. Kui me esimestest mööda sõitsime, mõtlesime, mida nad küll õngitsevad. Vett ei paista kuskil olevat ning õng on pigem maantee poole. Mis ometi toimub? Suurest uudishimust jäime seisma. Selle peale, mis mul siis autoesiklaasi pealt vastu vaatas, ei oleks ma elus tulnud. See oli kuivatatud sisaliku topis. Kuna me olime nii hämmingus, siis ei tulnud selle peale, et küsida, miks nad seda müüvad ja mida ma selle imelise suveniiriga peale peaksin hakkama. See sisalik oli kuidagi õõvastav, nii et me kiiresti sõitsime edasi.
Mis veel silma jäi? Olid meeletu prügi tänavate ääres, põldudel, põhimõtteliselt kõikjal. Samuti mind üllatas olematu tee pühasse linna. Tee järgi ei oleks elus arvanud, et nii tähtsasse kohta oleme teel. Pigem Eesti mõistes külavahe tee Kapa-Kohilasse.
Kuidas saab püha linn sind veel vastu võtta, kui mitte vihma sajus. Vahepeal ma täitsa mõtlesin juba, et tulebki kummikud osta. Müügil olid ainult kalamehe tumerohelised säärikud, vat neid ei tahtnud. Olin nõus oma poolmärgade jalatsitega edasi lompide vahel laveerima.
Esimesena läksime kunagise valitseja kodu külastama, millest tänaseks on üks suurimaid vaibapoode saanud. Peale vaipade nägime ka lagesid, valitseja eluruume ja mööblit. Kuna meil oli võimalus, kas anda tippi või osta minivaip, siis mina oleks tipi poolt hääletanud, aga tuli olematu suurusega vaip. Õnneks mitte minu kotti.
Külastasime ka Sidi Abid el Gharian mauselomi ja kooli, kuigi kogu kompleks oli kinni, aga mees uksel ütles, et võib meile lahti teha. Nägime nii sarka kui kunagist moseed, aga ka teise korruse vaadet.
Muidugi tuli minna 13. saj elanud püha mehe järgi nime saanud kaevu – Bir Barouta vaatama. Meenusid kohe pildid ajaloo õpikust, kui ma seda ratast ringi ajavat kaamlit nägin. Kui ma olin läinud sinna veetasside juurde, siis kaameliajaja laksutas keelt ja kaamel hakkas tulema. Nadi oleks eest ära joosta, seega tuli ennast vastu seina litsuda ja loota, et kaamel ei kavatse varba peale astuda. Legendi kohaselt leiti liivast kuldne peeker, mis kunagi ammu Mekast kaduma läinud. Kui aga karikat üles tõsteti, purskas sealt alt allikas, mis teise legendi järgi on ühendad Zamzam kaevuga Kaaba lähedal. Parim legend oli, et kes sealt kaevust joob, tuleb üks päev Kairouani tagasi ning otseloomulikult jõin mina tassi tühjaks.
Kuna mulle meeldivad surnuaiad, siis ma läksin ka linnamüüri ääres olevasse surnuaeda uitama. Reaalselt äpiga tõlkisin hauakirju, kui neid seal valgete kivide peal oligi. Vanim haud 1320 ja noorim 1951, mida mina nägin. Mind hämmastas surnuaia silt – loomi tappa ei tohi ja prügi maha viskamine on ka keelatud. Viimasest osast saan ma veel aru, aga miks peaks keegi loomi nülgima, jääb täitsa mõistetamatuks. Ma saan aru, et halal liha on vaja, aga selleks pead sa oma kitse kõigepealt surnuaeda meelitama.
Kuna jälle oli päikseloojangu aeg kätte jõudnud, tuli selle päeva viimane vaatamisväärsus üle vaadata – Aghlabidesi basseinid ehk veehoidlad, mis tagasid kunagi, et ka põua ajal oleks põllud rohelised. Seda peetakse Araabia maailma üheks tähtsamaks hüdraulikaalaseks meistritööks. Pildil suurim bassein mõõtudega läbimõõt 128 m, 4,5 m sügav, mahutas 57 miljonit l vett. Need sambad basseini keskel, seal oli kunagi platvorm, kuhu valitsejad tulid kuumadel suveõhtutel jahutust nautima. Väiksemaid basseine oli veel. Kunagi oli neid kokku 15. Kui ringi vaadata tundus, et see on koht, kus mõni agaram naine tegi terviesporti, samasüks üritas autot ärandada. Seekord mitte meie oma.
