Tuneesia mind kohale saabudes üllatas, ma ikkagi ootasin päikselist ilma, aga kui ei jagunud, mis siis ikka. Kui me lõpuks auto kätte olime lennujaamast saanud, siis tervituseks sain ma pagassi luugiga vastu pead sellise paugu, et hiljem peeglist vaadates oli isegi juuste alt näha ühte verepiiska. Kuna ma olin ikkagi plaani valmis teinud, kuidas 6 päevaga ring riigile peale teha, siis tuli koheselt alustada. Kuhu siis veel algatuseks minna, kui mitte kunagisse võimsasse Kartaagosse? Järgi oli jäänud suht vähe, erinevad huvitavad kivihunnikud, mis aeg-ajalt nõudsid väga head kujutlusvõimet.
Alustasime Antoniuse termidest, kust oli võimalik osta mitmik sissepääsupilet, nii et igakord kui uude kohta jõudsid, tehti piletile uus linnuke peale. Aga termide juurde, mis kunagi ehk 2. sajandil oli suurim Aafrika saun, millest järgi olid natuke võlvkaari, sambaid ning hunnikute viisi kive. Kahjuks ei näinud ma kuskil rekonstrueeritud maketti või pilte kunagisest hiilgeajast, siis seekord minu fantaasiast jäi väheks.
Kuigi see vaatamisväärsus asus mere ääres ja ma jõudsin isegi pildi ära teha, ennem kui valvurid vilistama hakkasid ja araabiakeelseid käsklusi hõikama hakkasid. Olgem aus, mina ei pannud merd vaadet imetledes seda tamburaid tähelegi. Miks nad nii agarad reageerijad olid? Nimelt vasakul asus presidendi palee, mida pildistada ei tohtinud ning eks nad nägid meis millegipärast suurt ohtu oma riigile.
Järgmisena sõitsime Rooma villasid vaatama. Seal pidi veel suurem fantaasia olema, et kuskiltki endale villat ette kujutada, aga see-eest oli peata kujusid ja põrandatel mosaiike. Kui me ära hakkasime minema, siis märkasime, et paremal on veel mosaiiktahvleid, lihtsalt lebamas ning need olid veelgi lahedamad mosaiigid.
Järgmine sõit viis meid amfiteatrisse, mis oli kunagi olnud Rooma impeeriumi suurimaid. Kuna ta oli suhteliselt moodsaks tuunitud, siis kunagine hõng oli tänu sellele sealt minema peletatud.
Kuna vaikselt hakkas kell 17 saama, siis veel jooksime Byrsa mäelt läbi. Muuseumi enam ei jõudnud, aga pühakirja kuninga käes sain ära puudutatud. Vist ka kangelase haual tasakaalu hoida.
10 minutit ennem lõppu, tormasime ka Rooma teatrisse. Isegi kui ta oli väiksem kui amfiteater, oli muljetavaldavam.
Lõpust jäi meil 2 linnukest piletil puudu, aga tuhkatriinu tund oli tiksunud ehk kell oli 17.00 saanud.
Malga veetsiternid olid täitsa tasuta, aga värava ees istus valvur, kes oli nõus need lahti tegema ja meiega kaasa tulema nign täitma giidi rolli. Mul alati rõõm giide kuulata, kasvõi läbi tõlkide. Tsiternidest ühe olid nad ka ära puhastanud, muidu enamjaolt olid kõik liiva või pinnast täis ning mõnes kohas ka puid kasvamas. Kui numbrite keeles rääkida, siis ühe tsisterni mõõtmed on 102m (pikkus) x 7,4 m (laius) ja 7 m kõrgus. Üldpindala on 127m x 102m ning kogumahtuvus 60 000 m3. Tänu sellele giidile saime ka ühte tsiterni sisse minna ning ta nagu muuseas ronis mööda seina üles, et kogu kanalisüsteemi näidata. Kui ma talle järgi ronisin, suutsin ma veeni tiba kriimustada ehk sain teise tilga verd kätte.
Järgmine vaatamisväärsus oli Sidi Bou Said ehk sinivalge linnake, mis nime saanud kunagise sufi pühamehe järgi, kes peale Mekast saabumist siia elama asus. Google saatis meid keset rikaste rajooni ning sinna maja äärde me oma auto parkisimegi Mina hakkasin uksi, aknaid ja sinist värvi kaifima. Algne idee oli, et sööme kuskil ja siis lähme linna avastama. Söögikoha leidsime täpselt rongijaama kõrvalt. Hästi huvitava kooslusega pirukas – tuunikala, muna, salat, ainuke millest puudust tundsin oli hakitud sibul. See linn meenutas mulle Kreekat valgete majade ja siniste ustega, mis mõnikord olid ka kollased. Muidugi ühele korralikule linnale kohane, tuli ikka mäkke ronida ja veel ronida. Aga uste nimel tasus juba see pingutus end ära.
Mingi hetk tuli tagasi auto juurde minna. Kui me jõudsime sinna, kus auto pidi olema, siis seda ei olnud. Kuna me olime kaardile ära taginud asukoha ja mina olin teinud pildi teiseltpoolt tänavast majast, siis kohaga me ju ei eksinud. Aga mida ei olnud, oli auto. Kui aus olla, tõmbas korraks südame alt õõnsaks. Minul olid kõik dokumendid ja raha autos, telefoni vahel, mis kohe hakkas tühjaks saama, oli 20 eurot. Esimene mõte oli, et tuleb helistada rendifirmasse ja siis politseisse. Aga kui maha vaadata, siis oli märgata, et me autot on lohistatud. Aga miks ja kuhu? Esimesed palved olid juba loetud, siis saabus ka lahendus ümber nurga, nimelt puksiir, kes väitis, et siia ei tohtinud parkida ja nad olid me auto kuhugi platsile teisaldanud. Parkimiskeelumärke ei olnud kuskil ja reaalselt oli seal tänaval veel autosid pargitud. Võibolla olid nad kõik nende majade külalised ja meie auto oli must lammas keset seda sini-valget tänavat. Puksiirikabiinis istus juba kaks meest, aga kuidagi me pressisime ennast ka sinna ning läksime oma Volkswagenile järgi. Seisis teine õnnetult kuskil pärapõrgus parklas esiratas veel lukustatud. Me oleks suht nutused autovargad olnud, me ei oleks autot üles leidnudki. Kui seda puksiiri ei oleks ümber nurga õigel ajal tulnud, ei oleke me elus tulnud selle peale, et me auto teisaldati kuhugi valvega parklasse.
Ega päeva üllatused sellega veel lõppenud ei olnud. Ma suutsin silma meigieemaldaja asemele atsetooni silma panna. Järjekordselt päästis päeva kiire reageerimine. Õhtul sai selgeks, miks korteri omanik kogu aeg toonitas, et neil on konditsioneer, nimelt veekraanist tuli puhast külma vett, ükskõik mis kraani krutid.