Tänane päev algas kohe pühakoja külastusega ehk Aafrika vanima sünagoogi La Ghriba. Selleks et sisse saada oli vaja passikontroll läbida. Politsei jaoks oli Eesti sama hea koht kui Narnia, ta ei olnud sellisest kohast midagi kuulnud. Seekord ei aidanud ka Soome mind välja. Tundus, et sõna Skandinaavia oli talle tuttavam.
Muidugi tekib küsimus, kas maailma vanimas pühakojas, mis aastast 586 tundsin ma pühadust. Kui aus olla ei. Miks siis? Sest ennem kui sa saali saad, on üks mees laua taga, kes toonitas, et tuleb annetada ja siis teatas summa. Kui temalt midagi küsida sünagoogi kohta, siis tuli midagi nii ebamäärast. Reaalselt ei saanud ta üheski keelest aru, aga raha oskas küsida. Mis asja natukene leevendas, oli teises saalis toorad kõva häälega lugenud mehed. Võibolla ka teadmine, et siin asub maailma vanim toora.
Siia sisenedes pidin ma enda juuksed katma ja ma sain ka ühe seeliku laadse asja, mida ma endale ümber piha kerisin.
Kuna tegemist on palverännukohaga, kus paasapühadeks saabub rahvast üle maailma, siis me käisime ka seda hoonet vaatamas, kus neid majutatakse.
Tõlkes tähendab El-Ghibra ime. Legendi järgi kukkus püha kivi taevast, samal ajal saabus salapärane naine, et ehitustööd juhendada ja nii sünagoog valmis sai.
Teine põhjus, miks me Djerbasse tulime, oli Djerbahood. Aasta 2014 Pariisi kunstnik, kelle juured on Tuneesiast, Mehdi Ben Cheikh, tuli idee peale katta Ar-Rijadi seinad grafititega ja nii sündiski Djerbahood.
Järgmine idee oli minna Matmatasse, kus asuvad kivisse raiutud kodud, et inimesed saaks varjuda keskpäevase kuumuse eest. Me peaaegu olime seal, kui bensunäidikut vaadates saabus reaalsus, et igaks juhuks on vaja tankida. Kuna Liibüa ei ole kaugel, siis bensiiniäri on väga tulus seal. Seega on iga nurga keegi, kes on naaberriigist bensu kanistritega toonud ja soovib seda müüa. Kõik on niikaua tore, kui nad neid isehakanud bensukaid googlisse ei rega bensukate nime all. Me olime parasjagu paari sellise olematu bensujaama otsa sattunud tänu googlile.
Tuneesias nagu ka Marokos on hästi abivalmid inimesed, seega me jäime ühe mehe juures, kes tee ääres oli ja küsisime, kus on lähim bensukas. Suund näidati kätte, aga samas ta pakkus, kas me ei tahaks tema kodu vaatama tulla, mis oli 350 aastat vana. See oligi see, mida mina näha tahtsin. Kõigepealt tuleb leida sul ava kaljus ehk see on läbipääs, et sattuda ringikujulisse hoovi. Selle maja läbipääsu toas olid põllutööriistad ja kangasteljed.
Mis mind kõige rohkem üllatas oli, silmad läksid täitsa suureks, kui mulle räägiti, et kitsenaha sisse pannakse piim ja seda tuleb loksutada niikaua kui sellest tekib või või juust.
Samas olid nad süüa tehes kavalad. Ehitasid põhimõtteliselt pottidest Eiffeli torni, tuli tehti pottide ümber, aga kogu söök valmis kõik koos. Ma nägin seda harki, mis oli puidust tehtud, millega potte tõsteti.
Ei puudunud ka siin majapidamises kanaarilinnud. Värvitumaid pidi siin samas Tuneesias elama, kui oskad, püüa kinni, aga värvilisemad pidi ikkagi ostma. Kui ma küsisin, miks kanaarilinnud, siis põhjendus oli, et nad on laste rõõmuks majapidamises.
Muidugi oli võimalus ka berberi riideid proovida. Kokkuvõtlikult oli ainult särk särgi lõikega, ülejäänud keriti või volditi ümber minu. Kui see kostüüm seljas oli, siis ausalt öeldes oli suht raske seda kanda.
Kui õuest vaadata, siis majal on ka teine korrus. Muidugi pidin ma sinna ronima, peaaegu kadus ka tasakaal seal kõõludes. Aga teisel korrusel ei ole eluruume vaid pigem panipaik või laoruum, nimeta kuidas tahad seda.
Ma nägin ka tuba kus ta ise reaalselt elab. Tegelikult oli suht askeetlik elamine.
Kui me uuesti maja ees olime, näidati ka veesüsteemi, kuidas kaevu vett kogutakse ning kaevust võeti ka ämbriga vett välja. Kui ma õigesti mäletan, siis mahutas see tsistern 5000 l vett.
Vaateplatvormil oli mul võimalus jahti pidava pistrikuga sõbruneda. Ma Bahreinis mäletan, et tal oli väike kiiver peas, tollel ei olnud. Kui ta algul mu käe peal oli, siis mingi hetk nagu piraadil õla peal ja lõpuks maabus mu pähe. Kohe näha, kes tegelikult boss on.
Järgnevalt ootas meid ees 64 km sõitu üle soola järve – Chott el Jard. Ka parima passimisega, mina vett ei näinud. Aga Google ütles, et järv ehk tuleb uskuda.
Kui me juba pühaduse jahil olime, siis järgmine sihtkoht oli Nefta, millest sai 16. sajandil sufismi keskus. Kui aus olla, siis soovitatud vanimat kvartalit läänes, me üles ei leidnud ning lubatud ilusad uksed ja aknad ei avastamata. Ega mediinaga meil paremini ei läinud, sest majad ei tundunud vanad ja teed olid pigem kitserajad. Tegin oma sufi pildi seina peal ära ja tehtud.
Üks asi oli selle päeva nimekirjas veel olemas, nimelt Star Wars võtteplats. Järsku proovime sellega õnne. Nefta oli totaalne pettumus. Ainuke miinus Star Wars võtteplatsiga oli, et sinna tuli sõita pimedas ja läbi kõrbe ehk osa asfaldit oli liiva mägedega kaetud. Mina olin nõus vahepeal, et keerame ümber, et öösel liiva kinni jääda, on tase omaette. Aga kuna ma olin algul öelnud, et lähme sinna, siis nüüd oli minu osaks palvete lugemine ja lootmine, et veame ennast liivast välja. Mos Espa oli kogu seda pingutust väärt ja muidugi ei saa mainimata jätta, et pildi tegemiseks on ikkagi vaja vinget telefoni ja S23 tegi oma tööd väga hästi, kui aus olla.
