Selle päeva plaan nägi ette oaase, kanjoneid ja kõrbe. Kanjon vist oli kõige rohkem kanjoni nägu, mul oaasist oli natukene teine ettekujutus ja kõrbe puhul ootasin ma liivakõrbe.
Kui me esimesele oaasile – Chebikale lähenesime, siis üldse enam ei imestanud, politsei võttis meid rajalt maha. Peale passide kontrolli teatati, et seda teed pidi turistid ei või sõita oaasi ja meil tuli natukene tagasi sõita, et paremale keerata. Võiks sildi ennatlikult panna, et ei peaks igat autot peatama ja passe kontrollima. Ma algul mõtlesin, et ei ole võimalik, et me peame tagasi keerama ja oaasi poole ainult kaugelt õhkama.
Chebika on üks kolmest tuntumast mägioaasist. Kuni 19. sajandini jäi see oaas keset tähtsamat karavaniteed, mis ühendas omavahel Aafrika ida- ja läänerannikut. Selle oaasi tähtsaim vaatamisväärsus on kosk, kuhu poole ka meie suundusime, laveerides mööda turistidele mõeldud müügilaudadest. Kosk oli piltidel võimsam kui kohapeal, aga vesi oli seal hämmastavalt soe.
Kaljude vahelt läks väike rada edasi, kus sai veel väiksema kose juurde, aga sellega kogu atraktsioon lõppes.
Siis tundus, et tühja sellest kosest, kui saab mäe otsa ronida ja kindlasti on sealt vaated imelised. Tegelikult sai päris mitme mäe otsa ronida, olenes, kui suur on soovi mäe otsast vaateid nautida. Ma vist proovisin kõik võimalikud mäed ära vallutada, kuhu rada läks.
Viimasest mäest alla tulles oli võimalik läbi tulla vanast külast, mis peale 1969. a üleujutust maha jäetud on. Maha jäetud küla juures oli huvitav see, et uksed tundusid mõnel majal ikka täitsa eilased, mitte 50 aastased.
Järgmine oli nimekirjas Tamaghza joad. Reaalselt oligi koski mitu, aga umbes samas kõrguses kui eelmine. Piltide järgi ma ikka ootasin midagi suuremat, aga asi seegi. Kuna selja taha jäi kanjon, siis ei olnud raske ümber keerata ja vaadata, kuhu see rada viib. Vahepeal tuli üle kivide ronida, üle ojade hüpata, sopa peal käia, mõnikord riivas silma ka prügi, aga läksime niikaugele kui võimalik.
Tameza kanjon oli kõige suurem seiklus. Algul ei saanud aru, miks igaüks soovis meile teejuhiks hakata. Esimese tee otsa võssa leidsime me ise üles, aga siis tundus seal oaasis 1001 võimalust ja otse loomulikult ei olnud silte, nooltest rääkimata. Ei tea kust ilmus välja toasussidega noormees, kes oli nõus teed näitama. Temale järgi sibades sain ma aru, et sealt rägastikust ise kanjonini jõuda oleks olnud suht mission impossible. Ma ei ole ammu kellegi toatuhvleid niimoodi imetlenud selle mehe. Tänu sellele, et ta meil ees jooksis, tegelikult möödus kanjon ja sellele järgnev kosk suht spordipäevane. Kiiruga jõuad mõned pildid teha, aga nautimiseks on loetud hingetõmbed. Samas kaval süsteem, ilma nende abita sa reaalselt ei leia seda kohta üles ja short cut ta sulle ei näita, kuigi teel olles ma neid ju nägin.
Kuna me pidime võtma suuna Tunise poole, siis järgmine idee oli minna kunagisse tähtsasse Rooma linna Gafsasesse Rooma basseine vaatama. Pildi pealt inimesed ujusid neis basseinides ja mina mõtlesin, et täiesti lahe, et ma bikiinid kaasa võtsin. Reaalsus oli, et basseinid olid tõesti olemas, aga pildi peal olev vesi oli ennem meie kohale jõudmist kas ära auranud või mujale voolanud.
Otse loomulikult võttis meid politsei kinni, seekord siis tänaval jalutades. Neil oli hästi huvitav küsimus nagu Maire Aunaste saates – kus te tulete, nemad lisasid siia ka teisepoole, kuhu te lähete.
Kõik ilusad ilmad jäid kõrbesse, sest mida lähemale me Tunisele jõudsime, seda hullemaks ilm läks. Kui me kunagisse Rooma linna Sufetulasse jõudsime oli päike kohvrid pakkinud ja Tuneesiast põgenenud, järgi oli jäänud ainult vihmasabin ja räige tuul. Kuna ma ei olnud ammu näinud templeid, siis kapitooliumi poole me põhimõtteliselt sörkisime. Ka kiriku pühi koha trepil sai pilt tehtud. Mina spurtisin veel väravateni ja tagasi.
Võib juba aimata, kes meid auto juures ootas. Otse loomulikult kohalik politsei, kes passe seekord ei küsinud, aga tahtis teada, kas me ööbime linnas või sõidame edasi. Kunst on linnas ööbida, kui seal booking ei näita ühtegi ööbimiskohta ehk meie otsisime autos, kuhu edasi ja politsei nii kaua passis oma autos meie kõrval.