Hommikune kooli jalutus on selline wake up treening, eriti uimerdada ei saa, sest pole ilus ju hiljaks jääda ning alati tuleb arvestada, et mu tarkmees taskus soovib mulle mõnda lisa vaatamisväärsust näidata, mida oleks tõsine patt eirata, sest kuidas ma muidu ikka Jyvaskyla tundma õpin. Muidugi lootus on, et homme saab mul koolitee selgeks ning selleks korraks saab ka kohustuslik lisavaatamisväärsustega tutvumine otsa. Mulle ei ole selle vastu küll midagi, aga kui ma lumepraktikal olen, siis peab õigel ajal ja kohas stardis olema.
Muidugi ma olin ju tunniplaani enne näinud, aga reaalsus jõudis kohale alles siin, et ma olengi spordilaagrisse sattunud, aga ma ei kurda, lahe on. Hea, et kohustuslikku hommikujooksu järveni ja tagasi ei ole, kuigi mu hommikune wake up treening lõppeb küll järve ääres, aga tempo ja stardiaja valin ma siiski ise.
Osasid challengeid tunniplaanist teen ma tõesti esimest korda elus. Ma ei ole ennem mäesuuskadega sõitnud, sest lumelaud on siiani tundunud mitu korda seksikam valik, aga seekord ei antud võimalust, vaid kõik pidid suuskade sõitma õppima. Õnneks jagati meile kiivrid, aga keppe ei antud, nii et paterda nende suuskadega edasi kuidas tahad, kui just kaldest alla sõita ei õnnestu. Kuna ma kuulusin sinna algajate gruppi, siis alustuseks õppisime kuidas sahka tehes pidurdada, lastemäel tuli ju olematu kalde tõttu see ideaalselt hästi välja. Aga kui mägi mäe nägu läks, siis seisma jäämine või aeglaselt sõitmine ei olnud minu leivanumber. Mul pigem lõi välja kiirlaskuja geenid ja enamus mäest alla sõit nägi välja nagu keegi oleks kiirendusnupule kogemata näpu peale unustanud. Indiaanikisa ei tulnud, aga kurvid möödusid kiirvõttes ja lund lendas mitme eest. Kui õpetati, et mida madalamal sa oled, seda aeglasemalt sul õnnestub sõita, siis mulle tundus, et millegipärast minu jaoks see süsteem töötab vastupidi, mida madalamal ma olin, seda rohkem see sõit kurvilist kiirlaskumist meenutas.
Üks õige sõit ei saa ometi olla ilma taevast imetlemata, nii et teine kurv ja pilved paistsid. Ennast ajas naerma ja veel naljakam oli siis, kui ma üritasin ennast püsti upitada, sest ega need suusad ju jalast selle triki peale ära ei tulnud. Aga kahe suusa ja jäikade saabastega ennast püsti ajada on sama tulemusrikas kui seale jalgrattasõitu õpetada. Tahe võib olla, tulemus ikka sama, küliti lumes ja ei miskit muud. Õnneks saabus mingi hetk Timo, algul ta rääkis, et lükka end püsti, mis minu variandis nägi see välja küljeplank. Lõpuks ta vist sai aru, et nii ma jäängi neid aeroobika kombinatsioone tegema ning kergem on mulle käsi ulatada ja püsti sikutada.
Tänane esimene kord oli fatbaikidega sõit. Kuigi räägiti, et fatbaikidega on lumes kerge sõita, pikali ei lenda, kui just jääle balansseerima ei satu, Võib viis korda arvata, kel õnnestus maad suudelda. Kuna ma sõitsin Timo sabas mäest alla ja jalakäijate teel oli väike pitsu, siis me keerasime sõiduteele ja seal enam graanuleid ei olnud ja voila suutsingi fatbaikiga keset jääd käna käia. Algul ei saanudki aru, et miks mu ratas ainult tühje ringe teeb, ükskõik kuidas ma oma käike ei vaheta, ei liigu ratas kuhugi, kuid siis selgus, et tänu sellele maasuudlusele oli kett maha tulnud. Kui talupoja mõistus väidab, et ratas tuleb teistpidi keerata ja kett peale panna, siis soomlastel on süsteem teine. Nimelt hoidsime mina ja Hanna ratast õhus ning Timo sikutas ketti peale. Süsteem töötas. Fatbaikiga on hea sõita max 5 cm lumes, paksemas jääd lõpuks ikka kinni. Me küll natuke sõitsime järvekaldalt üles alla, aga see ei ole nii väga minu teema, mulle ühest maasuudlusest selleks korraks täitsa piisas. Kui teised läksid puhkama, siis ma tiba veel rallisin sellega mööda järverada ringi, ei tea, millal veel uus võimalus tekib. Plaani järgi vist ühe korra saab veel harjutada, aga kui ma Jannele sms saadan, siis tekib veel võimalusi. Kuna ma pole ammu rattaga niimoodi kimanud, siis praegu annab kann end tunda, aga lootus on, et homme on uus päev, uued challengid ja siis on see puuhobusel kappamise tunne möödas.
Tänane plaan nägi veel discgolfi ette. Igaüks haaras endale punase ketta ja me läksime rada otsima, kui me sellele lumest üles leidsime, tuli tõdeda, et me ei hakka neid 100 meetri taguseid korve sihtima, sest see tähendaks, et enamus ajast sumaks me põlvini lumes. Ühe proovi me siiski tegime, lõppes sellega, et ühte ketast me reaalselt otsisimegi üle 5 minuti, sest see oli lumme niimoodi sukeldunud nagu viimne päev oleks saabunud, et kui juba, siis juba.
Tänane viimane spordiala oli murdmaa suusatamine. Alustasime suuskadega jalutamisest, ühe jala peal sõitmisest kuni suusatamiseni välja. Ma küll vahepeal soovisin viilida, tulin klassika raja pealt ära, et sõidaks vahelduseks uisku, aga juba kostis Hanna hääl kaugelt selja tagant, keegi ei uisuta. Minu murdmaa suusatamine näeb tihti välja, suuskade jalutamisele viimisega, mis tavaliselt lõppeb sellega, et ma lohistan ka keppe järgi. Kahjuks seda trikki saan ma alles Lapimaal kasutada kui me igavesti kestvale suusatripile lähme, aga seal lubati sooja šokolaadi, nii et kes ees see mees, seega jalutame suuskadega teine kord.
Muidugi rõõm oli, lõpuks lubati uisku sõita. Vist seetõttu sain ma pakkumise, et koolil on mingid vinged suusad olemas ja minu kodu lähedal on lahedad rajad, nii et võimalus on, et üks päev jalutan ma suusad kaenlas koju ja oma vabal ajal alustan spordipäev nr kahega. Kui nii jätkub, siis varsti olen ma sportlane nr 1 ja mul on kodus varsti oma isiklik talispordivarustuse ladu 😉