Kui algul tundus tõsiselt ebaaus, et ma ühikasse kohta ei saanud, siis nüüd järgi mõeldes, on see parim, mis üldse juhtuda võis. Ma jah ei saa just voodist peaaegu otse kooli viimasel sekundil liuelda, mul võtab see natuke rohkem aega, kui aus olla siis 43 minutit – vähemalt nii Google maps väidab. Kuna eile tuldi mulle hommikul järgi ning me lõpetasime hoopis suusakeskuses oma päeva, siis eile ei läinud arvesse. Täna hommikul soovis Google maps mullehoopis linna tutvustada ning kuidagi oli suutnud kooliteele ühe vahepeatuse kesklinna sokutada, seega otse kooli minekust võisin ma ainult unistada. Õnneks ma tabasin selle triki enne kesklinna jõudmist ära, aga ikkagi olin ma juba pool kohustuslikku linnatuuri Google maps abiga ära suutnud teha.
Koolist tagasi tulles, arvasin ma, et järve jää pealt saab otse. Reaalselt saabki, kui rada lõpuks kitserada ei meenutaks ning see sumpamine ja vajumine just ei ole see tempo millega ajas püsida. Homme on järjekordne lootus uus, järsku õnnestub siiski saada kooliteekonna aeg paika. Samas see Google mapsi jalutama viimine on ka positiivsete tulemustega, sest nüüd on tekkinud aim, kus ta valesti soovitab minna. Enamjaolt on need pisiapsakad – ala seisad keset ristmikku ja google maps leiab, et siit on kõige parem üle minna, reaalselt ülekäigu rada ei ole või samas on tal selgeltnägemise võimed, näitamaks kuhu tulevikus tunnelit hakatakse ehitama, praegu reaalselt vaatad lumevalliga tõtt. Aga see kõik on võrreldes Bahreini jokedega piece of cake, kui ta meid Marikaga kalju kindlalt soovitas rammida õhuväe kaitsemüüre, sest nii pidi kõige otsem tee olema naftaväljadelt tagasi tsivilisatsiooni, siis üks ristmik või lumeväli ei ole selle challenge kõrval just eriti arvestatav tegija.
Veel miinustest, ma jään ka hommikusöögist ilma, sest seda jagatakse ainult 8.15ni ja kui mõnel päeval hakkab kool kell 10.00, siis vist ei ole pointi nii vara kooli saabuda, pealegi oskan ma putru ise ka keeta.
Aga mis minu kodu plussiks on, siis selles majas keegi öösiti pidu ei pea, nii et ei tule kohustuslikult pea padja all magama jääda, lootes, et lärm väheneb, vähemalt teoreetiliselt ju võiks. Isegi kui ma kodus reaalselt telekat ei vaata, siis siin on mul see täitsa olemas ja aegajalt mängib taustaks. Ühika tubades telekat ei ole ning ühisest puhketoast võib ainult unistada. Pluss ma ei pea seisma järjekorras, et ühika kööki õhtul sisse mahtuda, sest kuulu järgi on see nii väike, et kui sloveenlased muna praadima hakkavad, siis jääb neile endilegi ruumi väheks, rääkimata, et üks näljane eestlane tahaks just samal hetkel pliidini jõuda.
Muidugi on mul rõõm, kõik radikad on minu, ei pea kellegagi neid jagama, et riideid kuivatada. Kui teised saavad lõuna ajal riideid vahetamas käia, siis mina sekkan hommikul päevaplaani ja selle järgi otsustan, milliste lumepükse, jope või saabastega ma seekord tulen. Teksad on suht out riietus enne reedet, kui plaanist vaadates me muuseumituurile lähme. Päeva tavaline taks on – kaks jopet, ühega jalutan kooli ja tagasi, teisega võtan osa spordipäevast, kaks paari mütse, neli paari kindaid, kaks paari sokke. Peale selle kupatuse läheb kuivama veel fliis, soepesu, nii et rõõm on, et ma radikaid jagama ei pea. Kellegi teise riided ei mahu konkureerima kui aus olla.
Rääkimata sellest, et ma ei pea hambapesu järjekorras seisma või diilima, mis kell öörahu peale hakkab. Seega rõõm on elada oma stuudiokorteris, isegi kui ma otse voodist kooli ei saa liuelda.