Viimast päeva Lapimaal võib kirjeldada nagu kirssi tordi peal. Sel päeval oli isegi kaks asja, mille kohta võib öelda, et tegin seda esimest korda elus.
Siis kui ennemuiste Eestimaal veel lund oli, siis ehitati ka meil lumelinnasid. Aga siinset lumelinna külastades taipasin, et lumelinnal ja lumelinna on vahe sees. Eestimaal tähendab see ikka lumekujude parki, mida ilustab mõni liumägi, mille sealt alla lasta. Heal juhul värvitakse need kujud ka ära.
Siin on võetud asja sõna-sõnalt ja ehitatudki lumelinn, kõige otsemas mõttes, kus sees saab ringi jalutada, kus on baar, restoran ja hotellitoad. Selle aasta lumelinna teemaks oli valitud Games of Thrones. Mitte fännina ei osanud ma just ahvivaimustusse sattuda või imetleda detailide kokkulangemist seriaaliga, aga ka ilma nende baasteadmisteta, oli võimas elamus. Mööda saale, käike, tubasid jalutades, tekkis aeg-ajalt küsimus, kuidas seda ehitatakse, et kogu see kupatus vastu pead mulle ei lenda. Kuna meil oli giidiga ekskursioon, siis ta natuke selgitas tagamaid. Kõigepealt lastakse saal saali ja tuba toa järel konstruktsioonid õhku täis, nagu batuudid ning selle peale kühveldatakse kahe traktori kaasabil kunstlund ning patsutakse kõvaks. Kui see on tehtud, siis lastakse batuut õhust ja korjatakse kokku ning minnakse järgmist saali, tuba ehitama. Nii valmibki lumelinna välisilme.
See aasta oli neil 10 (9 meest ja 1 naine) jää-ja lumeskulptorit, kes teadsid teemat ja kel igaühel oli oma visioon. Meie jõudsime 2-3 nädalat enne lumelinna eksisteerimise lõppu kohale, siis meile näidati, et gravitatsiooni vastu ikkagi ei saa, isegi kui tegemist on tehislumega.
Lumelinn on vajunud oma algsest kõrgusest paar meetrit maa poole, seda on märgata jääsõduri taga olevast lumekindluse tipust, mis on tiba lagunenud, tänu sellele survele. Giidid vabal ajal putitavad lumelinna, sest kui nad seda ei teeks, oleks hooaja lõpuks ainult roomamise rõõmud, et ühest ruumist teise pääseda.
Lumelinnas hoitakse pidevat temperatuuri -2 kuni -5 kraadi. Meil oli võimalik kõiki tube näha ja sees käia. Toad jagunesid hinnaklassi poolest kaheks, kõik olenes, kas su toas on lumeskulptuur voodipäitsis või ei. Aga selle olemasolu tõi hinnale paarkümmend eurot lisaks. Üks öö hotellis maksis nii umbes 230-280 eurot.
Hotellitubadel reaalselt kokku tõmmatavaid või sulgevaid uksi ei olnud. Tekib küsimus, et mis mõttes, mina tulen ööbima ja lumelinna külastaja lihtsalt marsib heast peast mu tuppa sisse, aga seda võimalust õnneks või kahjuks ei ole. Tubadesse saavad ööbijad alates 22.00 ja selleks ajaks on lumelinna külastajad ammu oma hotellitubades. Enne magama minekut ei soovitatud käia dušši all, see pidi kuidagi keha temperatuurile valesti mõjuma. Kõigile ööbijatele jagatakse -20 magamiskotis, nii et keegi sellega -5 ära ei külmu. Kui isegi keegi unistaks teiseks ööks jääda, siis tänu ööbimise ekstreemsusele, see ei ole lubatud. Igas toas ja kogu lumelinnas on tuled 24/7, sest kui sa enam öösel jalgu risti hoida ei suuda, siis sa ikkagi pead mingil moel nägema teed wc’sse.
Minu suureks üllatuseks oli ka kabel koos altari ja pinkidega kompleksis olemas ning nagu ma aru sain, on see koht populaarne ka ekstreemseteks pulmatseremooniateks. Idee pole paha, tutimütsis altari ees seista ja abieluvannet anda. Ei tea, kas pruutneitsitel on ühesugused tutimütsid?
Kui meilt pärast bussis küsiti, kas me ööbiks seal hotellis, siis ma ei kuulnud, et keegi jah oleks öelnud. Kui aus olla, mina ööbiks küll. Minu jaoks oleks see väga ekstreemne, sest ma kardan külma, ma vist küsiks endale igaks juhuks ka teise magamiskoti, aga see lihtsalt tundub nii äge, nii et miks mitte.