Tänane challenge, vähemalt jutu järgi, pidi meid rajalt maha murdma. Kästi ju kaasa pakkida – teine komplekt soojasid riideid, joogipudel, mingeid snäkke ja turgutajaid, sest muidu lihtsalt ei peaks vastu. Mina kohustundlikult pakkisin kõik kaasa, sest kui sellist juttu räägiti, tundub, et tuleb tõsine pingutus räätsadega.
Õnneks talupoja mõistus muutus skeptiliseks, kui tuli välja, et ronime mäkke ja tuleme sealt tagasi ega jäägi sinna mingiks ajaks peatuma, siis milleks mulle teine komplekt riideid kaasa. Ega ma ometi ju kõigepealt neid ei vaheta, pigem jätan bussi. Tundus, et kahte paari ekstra kindaid ka vaja ei lähe. Kuigi õues oli miinus 9, tundus, et täna ei ole ka vaja reaalselt käesoojendajaid, aga igaks juhuks võtsin kaasa. Nii murdmaaretkel, ronimisel kui mäesuusatamisel oleks ilma nendeta tõsiselt nutune olnud, mu näpud oleks lihtsalt jääs olnud. Kogu sellest kaasa tassitud pagasist, oli mul ainult vett vaja, aga oleks ka ilma selleta hakkama saanud.
Kuna mina esimene nädal oli Bahreinis, siis minul nimelisi räätsasid ei ole. Seega mina kuskilt oma nime otsima ei pidanud, vaid lihtsalt võtsin kõige uuemad ja sikutasin jalga. Minu arvates oli kõik väga ok. Aga siis hakkas soomlane sakslasele rääkima, et on olemas parema ja vasaku jala rääts. Mina põrnitsesin omi, tundusid suhteliselt identsed, nii et mis mõttes on vasaku ja parema jala oma. Tuli välja, et sakslasel oli kaks parema jala oma, minu arvates oleks võinud sama hästi öelda, et tal on kaks vasaku jala oma, kuskilt aru ei saanud, et need just parema jala omad olid. Siis tuli välja, et ainuke erinevus on pealmine kinnitus. Kui on räätsad õigetpidi jalas, siis on kinnitused väljaspoole. Otseloomulikult mina loomulikust intelligentsist olin need valesti jalga pannud, ehk vasaku paremasse ja vastupidi. Kiire pannalde sikutamine ja oligi räätsad õigesti jalas. Matk võis alata.
See oli saabumine võlumetsa või hetk ennem jõule. Kui kõikjal on lund ja puudest on tekkinud lumeskulptuurid. Rühid hanereas ja lihtsalt vaatad kogu seda ilu, oskamata midagi muud öelda, kui vau. Vahepeal tuletad endale meelde, et suu võiks ikka kinni panna, mis sest et on nii ilus ja kõike seda tuleb lahtise suuga ahmida, lootes, et nii mahub seda ilu rohkem minusse.
Peale 1,4 km rühkimist jõudsime me metsamajani. Mina olin kindel, et seal saab süüa ja juua osta. Kõikjal, kus ma olen neid onne näinud, siis kõik need on siiani olnud teeäärsed söögikohad, mille igaühe menüüs on lõhesupp. Hind natuke varieerub, olenevalt, kus raja ääres söögikoht asub. Kuigi seekord lõhesupi silti ei näinud kuskilt, aga mingi mees rahuloleva näoga onnist välja tuli ja kõikjal oli suuski ja räätsasid, siis ma olin oma oletuses kindel. Hiljem tuli välja, see oli eesti mõistes rmk majake, kus sees on lõkkekoht, saad lõket teha, kaasa võetud vorstikesi grillida ja naabritega juttu ajada.
Sinnani oli olemas sellised üldkäidavad rajad, aga siis tegi reisijuht Janni ettepaneku, et lähme otse ja pani koos koeraga ees ajama. Alati tasub hanereas lumes käies viimaste seas olla, sest siis on kõik raja juba hästi tugevaks tallunud ja sa ei sumpa kuskil lumes, olles rajaleidja staatuses. Tasapisi hakkasidki puud harvenema, lumeskulptuurid suurenema ja tipp paistma. Ka temperatuur langes, aga vaade muutus võimsamaks. Me olime tipus kiiremini kui ma arvata oskasin. Mulle kui metsa inimesele, avaldas võlumets rohkem muljet, aga ka tipus oli vinge. Matka algul tundus see tipp nii kättesaamatu ja igaveselt kaugel, siis me ülesse jõudsime kiiremini kui ma oskasin arvata.
Kuidas räätsadega lumes sammuda on? Väga vinge. Tava saapaga sa oleks ammu silmini lumes, siis räätsaga annab täitsa kobedalt vahemaid vallutada. Pealegi on neil nagad olemas, mis aitavad sellisel pool liustikul edasi liikuda ja ei ole võimalust, et sa lihtsalt libised rajalt ära. Kui loodus on ümber nii imeline, aga lund on palju ja radasid ei kuskil, siis räätsad on üks võimalus, seda kõike nautida.
