Hommikul see kohe kindlasti ei olnud eesmärk. See 42 km tundus nii utoopiline. Ma pigem mõtlesin, et kui ma suudan 30 km ära kulgeda uiskudel, olen ma väga tegija. Eile sain ma hakkama 21 km, seega miks mitte üritada 30 km täis saada. Ma ei sõida ju aja peale hing paelaga kaelas, seega kunagi ikka see 30 km ikka ära tuleb.
Vaatamata sellele, et ma nägin eile vaeva, et need uisud jalga saada, ei olnud mul nendega täna parem diil. Sama vaevaline, no ei saa süsteemile pihta. Vahepeal ma mõtlesin, teen pausi sellele jokele ja panen hoopis saapad kotti ära ning siis alustan oma ponnistustega otsast peale. Lootsin, et samal ajal see kõrvalpingi peal olev kutt, on oma uisud kotti pakkinud ja ära läinud. Nats plass, et endal on Salomoni saapad ja imeuisud ning ei suuda neid mingi trikiga jalga saada. Kuna on õues suhteliselt sula, siis ma ei tea, miks ma kohe selle peale ei tulnud, et tegelikult võivad need uisusaapa klambrid jääs olla ning see ongi põhjus, miks sa uiske saapa külge kinnitatud ei saa. Kui see kohale lõpuks jõudis ja võtmetega natukene saabastelt jääd sai ära kratsitud, siis voila, saigi uisud saabaste alla kinnitatud.
Aga see suur jokutamine tegelikult oli väga kasulik, sest just sel ajal, kui ma lõpuks uisud kinnitatud sain, saabus traktor jääd puhastama. On ikka hoopis teine tera sõita, kui jää on puhtaks aetud või kui on 5 cm lumega kaetud, kus peab aimama, kus võivad praod joosta ning selle sisetunde peale neid üritada vältida.
Esimesed kolm ringi läksid väga vaevaliselt, tundus, et ka roomates saab ka kiiremini sel korral edasi. Vahepeal oli mõte – pakin asjad kokku, lähen koju tagasi. Samas tundus, see nii luuserimõte, mis mõttes eile sa jõudsid 7 ringi sõita ja täna sured juba 3. Ürita ükskõik mis hinnaga kasvõi need 7 ära tiirelda, nii nõrk ka olla ei saa, et ainult 3 ringi ja koju tagasi. Kui 7 oli sõidetud, siis tekkis idee, et tegelikult võiks proovida 10 täis saada, 3 oli reaalselt puudu, võrreldes 7, ainult vähem kui pool, mis siiani sõidetud, vaja veel sõita. Pealegi tempo oli vahepeal paremaks läinud, miks mitte üritada. Õnneks olin ma kotti pakkinud ka Bahreinist ostetud kuivataud viigimarjad, mis väga hästi andsid energiat ja võib öelda, et ilma nendega oleks utoopiline 42 jäänudki utoopiaks. Kui 10 täis oli, tekkis idee, et mis need 4 viimast ringi ka ponnistada ei ole. Liiguta ainult jalgu, küll selle kulgemine lõpuks viib sihile. Ainuke, mida tuli jälgida, olid need samad jääpraod, sest mannetu oleks pikali käia enne lõppu. Selle kulgemise tempos õnnestus mõnest isegi mööda sõita, kuigi see ei olnud eesmärk kuskilt otsast.
Miks see 42 km nii oluline oli? See on ju maratoni distants ja tundub endale nii utoopiline. Ma oleks võinud ju 30 km pealt rajalt maha tulla, see on ka ju saavutus, aga siis oleks süda kripeldama jäänud, et oleksid võinud ju püüda ikka 42 km täis saada. See oli nii utoopiline eesmärk, mille täitumist ma ise ka hommikul ei uskunud. Ma ei saa väita, et ma kunagi 42 km täis jooksen, aga uisutatud on see maa nüüd maha. Ise ka hästi veel uskuda ei taha, aga tehtud.
Aga peale seda 42 km, tuli ka ju koju saada ehk jalutada umbes 3,5 km. Algul olin ma potentsiaalne kanditaat Charlie Chaplini dublandiks, mitte et ma oleks jalad väljaspoole käinud, aga ma reaalselt tippisin. Ürita, kuidas tahad tibusammust see samm pikemaks lihtsalt ei veni. Esimesed 50 meetrit oli ka vigase pruudi tunne ning kuklas vasardus idee, et võiks natukene kobedamalt longata, aga mida lähemal kodule, seda tavalisemaks see kõnnak muutus, kadusid nii tibusammud kui lonkamine. Aga 42 km on uisutatud ehk siis homme näeb, kui kabedalt ma hommikul liikuda suudan.