Minu Rumeenia sai juba alguse kevadel, kui potsatas postkasti meil pakkumisega, et järjekordne doktoriseminar on sügisel tulemas. Seminare on alati põnev väisata, kunagi ei tea, millist geniaalset ideed on võimalik kuulata, rääkimata inimestest, kelle otsa annab koperdada ja mina olen üks maailma parimid inimeste otsa koperdajaid 😉
Õnneks minu moslemeid annab peaaegu iga teoloogilisse arutellu sokutada, kui mitte otse, siis kaudselt. Seekord ei tulnudki eriti vangerdadagi, sest üks teemadest oli teised meist ning otseloomulikult eestlannadest moslemitel on mingi arusaam meist – eestlastest. Eks me ikka oma sallimatuse ja tolerantsi puudusega suudame neid ikkagi kasvõi natuke rivist välja viia, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Kuigi me ise oleme sellised tulehargid ruudus, eriti kui kaugelt moslemit näidata, mille kõrval on härjale punase räti näitamine täitsa lapsemäng. Sest kes meist ei teaks, et moslem on nagu väike bin Laden Eestimaa pinnal – kavandab ju terrorirünnakuid ja kõnnib niisama moepärast pommivööga ringi – vähemalt meedia hoiatab meid selliste eest ning otseloomulikult on iga eestlase püha kohus meediat uskuda. Õnneks moslemitel on meist hoopis parem ettekujutus ning kui ma Kätlini poole pöördusin, et mul oleks vähe abi vaja, ei ähvardanud ta mind ei viimsepäeva kohtuga (mis oleks ju täitsa mõistlik, ei ole ma ju islamisse pöördunud), vaid oli nõus koheselt aitama ning nii sündiski küsimustik, mis moslemite ajakirjas Iqra märtsikuus ilmus ning uuris, millised on eestlannadest moslemite mõtted nii kodumaast, eestlastest kui ka diskrimineerimisest.
Samal ajal käisin ma Tallinna Ülikoolis riigiteaduste omade praktilise doktoritöö seminaris, mis oli üllatavalt asjalik ja väga lahedate inimestega, aga võib-olla see hajutas mu tähelepanule, sest mina sain aru, et tuleb üks artikkel valmis vorpida, et oma punktid kätte saada. Esimeses ettekannete seminaris luures olles tuli välja, et kõik teised, olid ainult artiklikavandi teinud ja mõelnud, kuhu seda sokutada annab. Mina olin artikli valmis kirjutanud,sokutamisele ei olnud eriti mõelnud, sest Rumeenia ootas juba avasüli minu 20 lk vaimusünnitust.
Aga seekord peale selle, et ma pidin pastakast need 20 lk välja imema kahjuks ei piisanud, vaid sain püha kohustuse ala 6 artiklit ja 5 raamatut läbi lugeda, ning otseloomulikult ei olnud tegemist selliste unejutu raamadutega, vaid ikka eepostega, mille lauseid viis korda loed ja siis ka ei saa kindel olla, et sa ikka matsu õigesti lahti jagasid. Kui ma artiklid suutsin endale ära tõmmata, ei tulnud ma ju selle peale, et keegi tark raamatu downloadimised lihtsalt nahaalselt maha võtab ning vaata ise, kuidas sa need teosed netist üles leiad. Muidugi aitab alati hädast välja google books, aga seal on mingi eriti näljas netihiir tegutsemas, kes lihtsalt oma suva järgi lehti vahelt ära krõbistab. Ökonoomiast, et söö sissejuhatust või sisukorda, ei ole keegi talle otseloomulikult rääkinud, nii et need eriti vajalikud lehed jätab ta alles, aga sööb sealt, kus asi just huvitavaks minema hakkab. Ja otseloomulikult neid kärbetega raamatuid ei anna minu blondi oskustega ei kopeerida ega salvestada, kui just valgeid lehti ei taha 😉 Aga need artiklid, mis kodus pooleli jäid, mitte laiskusest vaid lihtsalt on viimane kuu nii põnev olnud, et ka eile kirjutasin ma viimasel hetkel 18 lk taotlust ja jõudsin nibin-nabin enne postkontori sulgemist selle ära saata ning järgmise projekti punkt tekkis paberile a la tiba enne 02 hommikul, peale mida võis kohvrite peale mõtlema hakata. Igatahes on artiklid ilusti kõik ära salvestatud ning mis mul muud seal varssavi lennujaamas ikka öösel teha on, kui neid lugeda ja konspekteerida 😉 Vähemalt see on esialgne plaan.
Kohvri pakkimine muutub ka iga korraga aina kergemaks – seekord oli jaotus juba eos tehtud -suurde minu suveriided, mida see aasta ei saanud isegi kapist välja võtta, sest mida ei olnud, oli suveilm. Seega Rumeenia, sul ei jää muud üle, kui sooja ilmaga mind vastu võtta. Ja kui nii ei ole, ning on külm, siis see ei ole lihtsalt minu Rumeenia stsenaarium.
Käsipagasisse mahtus söök, sest mul on Varsavisse jõudes kohe kindlasti nälg ruudus ja läpakas, mis igakorraga võtab vargsi paar kilo juurde, suvedieedist ei ole ta igatahes midagi kuulnud. Põhimõtteliselt kui check- in’s hästi ei naerata, siis midagi muud peale läpaka kilode poolest enam kohvrisse ei tohiks toppida. Seekord mahutasin ma ka raamatu Richard Bransoni – living my virginity – kohe kindlasti tekib lennukaid ideid seda lugedes. Kahjuks tavaliselt mul ei õnnestu eriti lennukis lugeda, sest mu kõrvale satuvad nii vinged inimesed, kellega peab kohe juttu rääkima või ma olen nii zombi, et lihtsalt kukun oma unenägudesse ja ennem maa peale tagasi ei jõua, kui mingi kahtlane fanfaar puhub ja teatab, et nad on jälle ülitublid olnud.