Meie kodustatud rumeenlasel hakkas saabuma sünnipäev, mis tähendas, et pidime ta kuidagi peale loenguid hotelli maha raputama ning ise padavai poe poole lippama, sest ega keegi ei tulnud Eestimaal selle peale, et nii tähtis päev tulekul on meie Rumeenias olemise ajal 😉 Ma isegi ei mäleta, mida me talle kokku jahusime, et me õhtune kokkusaamise aeg hilisemaks lükata ning ise samal ajal salamahti eestikeeles poodimineku aega kokkuleppisime. Õnneks vaatamata sellele kuulsale lausele, Carol Peterfi, University of Tartu, millele järgnes küsimusi nagu kahurist, sest enamjaolt ikkagi arutati Rumeeniaga seotud teemasid, mis talle väga südamelähedased olid, siis vaatamata sellele, et ta esindas Alma Materit, ei saanud ta meie õnneks sel korral eesti keelest aru. Lobbys uuesti kokku saades, võtsime kõige otsema suuna super-hüpermarketi poole. Aga kas alati tasub otse minna, on juba eriküsimus. Tänaval tuli välja, et me sattusime tahtmatult üleüldise tähelepanu keskpunkti, juba sellega, et kohalikud eriti ei jaluta, kui just üle tänava hommikumantlis patseerimist jalutamiseks ei pea. Aga nüüd oli tervelt neli turisti mööda tänavat kihutamas, naised ees ning üksik mees üritamas nendega sammu pidada. Oli mida vaadata ning mustlasi hakkas peaaegu igast pilust ja praost tänavale juurde valguma. Selline üleöö populaarsus tekitas osades meist tiba kõhedust ning ma ei teagi kes meist üritas Toomaselt uurida, kuidas tema karatee oskustega lood on. Mina pakkusin selle peale, et mis oskusi kolme eesti naise varjus ikka vaja läheb, võib-olla natuke teooriat, kui sedagi. Hommikumantlis mustlase peame ju ikka ise siruli lööma 😉 Õnneks oli me taktikaline kiirmarss piisavalt tormaks, nii et sussisahin jäi ajapikku selja taha. Vaatamata sellele suutis keegi meist Eesti klassikast tuntud Peipsi ületamise loo kohaselt kirikule juba midagi lubada, kas see küll kroonlühter oli, aga kahe järgneva nädala jooksul said kohalikud kirikud küll mitme küünla võrra rikkamaks.
Aga mida osta ühele teoloogia doktorandist kolonelile, kes veel rumeenlane on? Ega eriti vaimevälgatuste poolest me just poes ei hiilanud ning võtsime koheselt sammud veinileti poole. Õnneks olime me tema salaõhkamisi eelnevalt kuulnud, nii et pool kingitust oli olemas – 12 aastane “Oividuse pisarad”. Aga mida siis veel osta, ühe pudeliga nadi ju minna? Õnneks oli pudeleid ju veel ning me ostsime igaks juhuks 4 pudelit veel lisaks. Kingitus missugune, kui aus olla 😉
Leppisime kokku juba eelnevalt, et Carolile ütleme kell 08.00 saame lobbys kokku, ise tuleme nii 45 paiku. Mõeldud, tehtud, aga me unustasime arvestamata ta elukutse. Nii et 10 minutit enne 08.00 saabus ta samas liftis koos Annega, kelle käes oli ka kingitus rõõmsalt lobbysse. Kuna Ursulat veel ei olnud, ei saanud me ometi alustada mitmehäälse koorilauluga ning tegime kõik näo, et on üks täiesti tavaline neljapäev ning Caroli sünnipäevast ei tea me mitte midagi. Kui Ursula saabus tiba enne kaheksat, siis koondasime me oma read ning alustasime uljalt eesti keeles kõvasti ja valesti laulmist, mille peale Caroli nägu vajus täitsa ära. Ei olnud ta ju kunagi eestikeeles “Palju õnne” laulmist kuulnud ning pealegi oli mees juba täiesti kindel, et eestlased on tema sünnipäeva täitsa maha maganud. Aga ega sellega me üllatused veel ei lõppenud, sest tavaliselt konverentsidel ei uuri ju keegi osavõtjate sünnikuupäevi, seega oleks see tähtis päev täitsa kahe silma vahele jäänud. Ma arvan, et sünnipäevalaps seda lootiski, aga jälle vale arvestus 😉 Nimelt hommikusöögiajal läksin teatama uudist Eglele, kes oli üks korraldajatest, ning otseloomulikult ei saanud ma ka peakorraldajale mainimata jätta. Ja selle väikse kaasaaitamise tulemusel, laulis terve auditoorium Carolie sünnipäeva laulu ning õhtuks oli Grillhousis pikk laud bronnitud.