Kohe kindlasti on igasse päeva pikitud hulgim tähtsate ja veel tähtsamate professorite ettekandeid. Mõnikord osa professoritest räägivad teemast mööda või väljendades ennast akadeemiliselt korrektselt, kui nad konverentsile kohale jõuavad, on tekkinud neil mõni äkkmõte, mis tundub poole vingem, kui see, millest nad algul plaanisid rääkida. Aga milleks tappa seda imelist ideed, kui on võimalus jagada seda auditooriumiga. Mõnikord on idee teemast ikka nii mööda, kui veel olla saab. Samas kuna professor leidis endale tänuliku või vähemalt kohal viibiva publiku, no lasta ta siis räägib. Halvim versioon on aga see, kui juba suurte ootustega oled ettekannet oodanud ning siis kuulates professorit hämming aina kasvab, ei saagi aru, kas oled valel konverentsil, igaks juhuks kontrollid üle teema konverentsi algul kätte jagatud ajakavast. Järsku on viimasel hetkel muudatusi tehtud, näib, et teema on ikka see sma, mida mäletasid, aga professor räägib millestki muust 😉
***
Kõige õudsamad on minu arvates ettekanded, mida loetakse paberilt maha. Peale nende 10 meetriste lohisevate akadeemiliste lausete, mis on nii sõnastatud, et keegi ei peagi neist eriti arusaama, peaasi et akadeemilisust õhkub iga sõna taga ja tekitab sellist müstilist aurat, mis paneb kuulajaid pead noogutama. Kogu selle tekitatud müstika kõrval, aga kaob kontakt publikuga. Pealegi kui kogu see müstika toimub ühtlasel monotoonsel häälel, siis on publikule suurim väljakutse, mitte magama jääda ning need, kes kuulajatena lõpuni vastu peavad, väärivad minu arvates tõepoolest medalit, kui isegi mitte mitut.
***
Aga otseloomulikult saabus päev, kui me ise pidime tegema ettekande. Mina ei pidanudki eriti kaua ootama, esimesel päeval retseptsionist nimekirja vaadates, oli mul juba teisel päeval võimalik särada ning rääkida teemal, kas eestlannast moslemid tunnevad ennast meie ühiskonnas diskrimineerituna ning kuidaas on võimalik muuta ühiskonda tolerantsemaks. Muidugi on eelis, kui olla esimene, enam ei pea pabistama, aga samas ei ole ka kellelt malli võtta. Otseloomulikult ei olnud mul plaanis kõik oma 18 lehte ettelugeda ning juba konverentsi algul kõik ära tappa 😉 Seega tuli asuda kärpima, sest oli etteantud ka ajalimiit, kuhu oma etteaste tuli mahutada. Kärpisin, mis ma kärpisin seda teksti, neli lehte jäi ikka alles, ja stopperi pealt vaadates nibin-nabin mahtusin ka ajagraafikusse. Aga siis saabus kohale enesekriitika, mis mitmehäälselt mulle kooris laules, et kergem on paberilt maha lugeda, niikuinii ei suuda sa nii akadeemiliselt ennast inglise keeles väljendada. Kuna see kisakoor nii 24 h ennast kogu aeg meelde tuletas, siis lõpuks jäin ma nõusse ning leidsin, et vastuoksa oma põhimõtetele ma loen paberilt teksti maha. Aga giidi geenide vastu ikka ei saa, peale poolt lehte ettelugemist, leidsin, et see ei ole ikka see ning tühja sest paberist, mul on kergem rääkida, kui maha lugeda, mis lõppes sellega, et järg paberi pealt kadus totaalselt ära.
Ma sain oma õppetunni kätte, et ikka ei tasu paberilt maha lugeda, kergem on ise rääkida. Otseloomulikult on see emotsioonikam, enam ei pea ju paberist kahe käega kinni hoidma, vaid võib kätega vehkima hakata. Pikad akadeemilised laused muutuvad hulgimalt lühemaks ja arusaadavamaks ning kui mingi huvitav näide meelde tuleb, siis annab seda alati kuhugi vahele pikkida. Järgmine konverents olen ma juba targem 😉