I as a greek orthodox

I as a greek orthodox oli üks mu vaieldamatult lemmiklauseid. Peaaegu alati kui kreeklased sõna võtsid ja seda ei toimunud mitte vähe, algaks sõnavõtt kas selle lausega või kumas see tekstist nii kui nii läbi. Kuna aeg-ajalt tundus vähemalt neile endile, et kõik on nende vastu ja keegi nende ideid ei poolda ning neist aru ei saada, mistõttu nad toonitasid seda veel rohkem. Mõnikord lõppes see täitsa sellega, et pisarad tulid mehepoegadel suurest pettumusest silma ja nad lihtsalt marssisid minema. Mis sa ikka hereetikutega peale hakkad 😉

Konstaantinus selgitas grupivestluses meile kreeklase ja eurooplase identiteedi vahet, et kui tema oma girlfriendile Norrasse külla sõidab, siis ta ei tunne, et ta saabuks koju, aga kui ta läheb Istanbuli, siis juba lennujaamast tekib selline südant soojendav kojusaabumise tunne. Samas Kreeka ja Türgi on omavahel nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt risti-rästi läbipõimunud ning paljud traditsioonid ja kombed on enamvähem samad, selles suhtes ei olegi midagi imestada, et selline kodune tunne tekkida võib. Aga et me paremini aru saaks, esitas ta formaalse küsimuse, et kui teie  saabute Kreekasse, kas te tunnete ennast koduselt. Ja kõik vastasid, va mina,  nii nagu ta ootas ehk Eiiii!!!!!! Mina vaatasin talle otsa ja ütlesin otseloomulikult tunnen ma nagu saabuksid oma teise koju. I as a greek orthodox, millist vastust sa oleks minult veel oodanud. Otseloomulikult on mul alati rõõm kui Kreeka paistab 😉 Järgmine kord vaata, kes grupis on, kui sa oma kavalaid küsimusi esitama hakkad.

We as a greek orthodoxes, olid ju suhete loomis eesmärgil saabunud Rumeeniasse, et allkirjastada kahe ülikooli koostöölepingu. Otseloomulikult olid nad selle üle uhked, kes ei oleks ning pealegi said nad eraldi audientsi peapiiskopiga peale meile korraldatud lõunasööki. Sel hetkel ma seda infot veel ei teadnud, ootasin paari professori ja toanaabriga kiriku ees, et ometi Razvan saabuks ning me läheks ekskursioonile. Peale 45 minutitootamist  greek community sealt järsku välja valguski ning otseloomulikult kohe varsti oli ka facebookis foto üleval. Olgem aus 1:0 Kreeka kasuks, aga I as a greek orthodox, pidin millegi geniaalsema peale tulema, sest nii haledalt ikka kaela saada ei taha. Pealegi võin ma ju aega sama tiitlit kanda, sest olen ma ju Kreekas ristitud ja ortodox. Ega ei tulnudki kaua oodata, sest kuna kästi võimalikult soodsalt endale edasi-tagasi piletid tekida, siis tänu sellele olin ma viimane, kes konverentsilt lahkus. Kui kõik sai läbi reedel ning rahvaste liikumine hakkas pihta juba pärastlõunal ja laupäeva ööseks oli plats puhas, siis mina olin kuni teisipäevani. Seega alles jäid peakorraldaja Dublinist koos oma abiga ning kohalik korraldaja ja mina. Kuna me delegatsioon oli väike, aga muljetavaldav, siis saime pühapäevaks kutse tulla peapiiskopi koju õhtusöögile, mis tähendab, et õhus oli tunda, et võit I as a greek orthodox hakkab minu väravasse saabuma. Kui me veel peapiiskopilt kingitusi saime, siis ma võin kindel olla, et seekord skoorisin ma we as a greek orthodoxidest ikka tegijamalt. Muidugi ei saanud ma pilte tegemata jätta ja samuti facebooki postimata, sest tuleb ju oma võidust ikkagi teada anda.