See oli meeldiv üllatus oma meilide seast leida India saatkonna kutse ITEC programmi sünnipäeva tähistama. Millegipärast olin ma nii kindel, et pidu toimub homme. Täna keset päeva kogemata sekkasin meile ja Mamma mia, pidu hoopis täna. Otseloomulikult teadis ka mu telefon, et pidu täna on, ainult minul oli millegipärast aim, et pidu homme on. Kutsel oli ka suurelt märgitud dress code: formal, aga vaadates õue, kus kõik kahtlaselt juba härmatub, peab mul ikka tõsine motivatsioon olema, et kleidis kohale minna, pealegi ahvatlevam on viigipükstes kõndida. Ööd on siin mitte just nii mustad, aga kaadimuse külmad minusuguse suvitaja jaoks eriti, seega sorry, mina kardan külma, seega palun tehke üritus meie olematul suve aal ja ma luban, et tulen kleidis kohale 😉
***
Peokoht oli iseenesest muljetavaldav – Mustpeade maja, kuid rahvast oli sellise ürituse jaoks kahtlaselt vähe, samas olles täiesti egoist, seda rohkem on ju süüa ja juua meile, kes me kohale tulime 😉 Kui eelnevalt mulle Aafrika kursusekaaslased rääkisid oma pidudest, kus joodi õlut ja tantsiti, siis mina juba vargsi kahtlesin, et ega Mustpeade majas õlut ei pakuta ja eestlast ainult surmaähvardusel võib sundida tantsima. Aga seda aimas ka saatkond ette, seega oli meil tantsuetendus – india tants eestlaste – venelaste esitluses. Kui ma tahaks hästi kritiseeriv olla, siis sariga kahjuks kontsakingi ei kanta ning isegi kui sa pikem olla tahad, siis sari peab ka maani olema ning kontsakingaga peab oskama käia, kui sa nendega ikka vaarud siia-sinna, palun tule muhu sussis. Mul oli seda tantsude teadustajat vaadates vahepeal isegi hirm, et ta kontsa pealt selili lendab keset saali. Aga tantsud olid vinged, aga ehteestlaslikult emotsioonide nõudmine on juba palju tahetud. Muidugi osadel naistel oli tõsiselt hea emotsioonide mäng nägudel, teised, kes vist olid vähem harjutanud, enamjaolt üritasid õigeid liigutusi teha ning sellise pingsa töö juures ei olegi see nägude maailm üldse enam oluline. Vaadates neid positsioone, ainult au ja kiitus, mina oleks osade juures ammu tasakaalu kaotanud ja graatsiast eriti minu puhul rääkida ei tasugi, näha oli, et inimesed on tantsude mõistmiseks ja selgeks õppimiseks aega kulutanud ja vaeva näinud. See, mis sellele etendusele nagu kirss tordi peal oli, oli iga tantsu jaoks uuesti uksest sisse tulemine ja tantsu lõppedes ära minemine. Kuna naiste jalgade ümber olid kõristid, siis see oli mõnus rütm, mida nad tekitasid. Muidugi oli neil ka selle sisse-välja marssimise jaoks oma kindel vetruv samm, kahjuks mõni põgenes lavalt või siis lohistas nagu surmamõistetu neid jalgu järgi, aga õnneks üldist tatsumist see eriti ei seganud 😉
***
Ükski korralik pidu ei saa olla ilma söögita, aga kõigepealt tuli ju ikkagi endale valida jook. Kuna ma tõesõna mitte kedagi ei teadnud ja saadikud hoidsid ka kuidagi ringkaitses, siis kellega mina ometigi juttu ajan? Aga õnneks nägin ma veel ühte, kes üksi oli ja täiesti ebaeestlaslikult läksin ma juttu ajama. Tuli välja, et me mõlemad olemegi need, kes on need vähesed programmist osavõtjad olnud. Ma loodan, et info programmist jõuab massideni, sest India on lahe, kogemusi ja tutvusi tuleb hulgimalt ning targaks saab ka India riigi kujul. Mine ainult kohale, sulle ju makstakse selle õppimise eest 😉
***
Rahvast oli vähe ja imehead sööki oli lademetes, siis meie tegime kaks ringi ja mingi hetk märkasime, et kui plaan oli minna juba kolmandale ringile, siis catering hakkas laudadelt toitu ära viima ning laudlinu ära kiskuma ning peasaali kiigates olimegi ühed viimased külalised. Aga kuhu siis tort jäi?
***
Õue jõudes, küsis Madli, et ega ma Palestiina peole edasi tulla ei tahaks, see vaid paar maja edasi. Aga miks ma ei peaks tahtma? Nii me siis saabusime Palestiina peole ja vaatamata sellisele eksprompt saabumisele, tuli välja, et peakorraldajat ma tean, sest olime suve poole Virus kokku saanud ning arutanud teemal, kuidas teha reise Palestiinasse. Eestimaa on ikka lõpp väike 😉