Kui Eesti filmi klassika väidab, et „Jälle see sama sara“ ja „Doktor siin te olete juba olnud“, siis võin mina käsi südamele panna ja väita – jälle see sama jama. Et jõuan mina kohale ja suprise, suprise, ei ühtegi welcome silmi, nimega sildist rääkimata. Aga ma juba vana kala, viimati Iirimaale jõudes, oli iirlane ka kogemata teises terminalis, aga ma lihtsalt istusin maha ja hakkasin sms toksima, kui ta joostes nurga tagant pärale jõudis. Indiasse jõudes oli mul vähemalt koordinaator nr kellele helistada, missest et tema inglise keel meenutas rohkem hiina keelt, aga voila 3 tunni pärast jõuti mulle vastu. Kuid seekord olid asjalood natuke keerulisemad, mul nimelt ei olnud ei nr, ei ühtegi nime ja kui aus olla, aadressi ka mitte, kuhu minna, teadsin vaid linna nimi ja kuskilt kava alt tuli välja ka ülikooli nimi. Aga asi seegi, linn ja ülikool teada, nii et mingi niidiots ju olemas. Seega kõik, kes mulle lahedaid seiklusi soovisid, siis teie soovid läksid täide, sest nüüd võis alata seiklus suure S-tähega ja mina sain jälle turistiks suure T’ga. Jaapanlase kaamerat ja nokamütsi mul tõesti maskeerumiseks kaasas ei olnud, aga suured päikseprillid ja tegija telefon küll, millega saab pilte vaatamisväärsustest klõbistada, kui selleks oleks vaid aega olnud 😉

***

Kui teie mulle vastu ei tule, ei pea mina ka enam viks ja viisaks välja nägema ehk aidaa teksad ja vabaaja jalanõud, minul hakkas suvi, seda kõige otsemas mõttes, seega kaevasin kohvrist välja tenniseseeliku ja plätud, päikseprillid olid mul niigi peas olemas, seega suvi, mis sa ei tahtnud Eestimaad eriti väisata sel aastal, võis minu jaoks alata nüüd ja kohe.

***

Kuna mu niidiotsad olid ikka lõpp lühikesed, mille järgi seekord mingit eriti kavalat taktikalist plaani välja nuputada ei andnud, tuli kiiruga lugeda palve ja alustada tegutsemist ehk siis leida tee ise Bukarestist Constantasse. Ega kodutöö oli ju totaalselt tegemata, sest minule saadetud  viimases meilis seisis, tegutseme taksode orgunnimisega, aga kahte asja ju korraga teha ei saa, seega taksod olid prioriteed, mina lihtsalt ununenud asjade hulgas. Kas see mind kurvastas, põhimõtteliselt ei, kas ma tundsin tiba paanikat, põhimõtteliselt veel mitte.

***

Tibi infopunktis oli küll ilus, aga pädevust see kahjuks ei korvanud. Kõigepealt ma uurisin, kuidas ma netti saaksin, sest telefon wifit tuvastada ei suutnud ega soovinud. No jah, ega ma ka tema asemel ei tuvastaks, nii oleks ju kogu mängu võlu ennem otsa lõppenud kui kogu seiklus alanudki oleks. Minu küsimuse peale viipas ta käega kohviku poole ja ütles, et seal on tasuline nett. Kohvikus vaadati mind nagu oleks ma soovinud neilt elevanti osta ja öeldi, et neil pole kunagi netti olnud. Nii palju siis pädevusest ja omavahelisest infovahetusest. Selle teadmisega marssisin oma kohvritega infoletti tagasi ning otseloomulikult segasin tibi nurga taga võileiva mugimise ära. Kuna mul oli ju aega nüüd maailm, konverents on ju kahenädalane ja küll ma kunagi ikka kohale kuhugi jõuan, lasin tal suu tühjaks süüa. Ja rääkisin loo ära, et minu vastuvõtja ukradina ja kas oleks võimalik korraks netti sekata, saaksin järsku mailist mingi nr, kuhu helistada. Aga ortung üleöö Rumeeniasse tekkinud, väitis, et ma ei tohi tulla sinna putkasse, aga kui ma tahan võib ta minu emailid avada, vaadates arvuti liikumatut kuvarit, ei tea, kuidas ta arvas, et ta mulle eesti keeles emaile ette loeb ja otsib mida vaja. Tundus, et see plaan jäi jäikuse taha pidama. Siis ma palusin uurida, et kas ta leiaks mulle aadressi, kus see imeülikool asub, et eks ma otsin selle ise Constantas üles. Paar nupu klõbistust ja oligi asukoht tuvastatud. Mõtlesin, et järsku läks tal vahepeal süda heldemaks ja palusin sinna helistada, aga see oli juba liig, mis liig. Ok, kui nii, siis nii. Uurisin, kuidas bussijaama saab, näitas ta näpuga õue poole ja väitis, et selle maja taga on rongijaam. Õue jõudes oli maju mitu, aga väljasseisjatest keegi polnud rongijaamast midagi kuulnud. Great, ei tea, kas nad üldse siin midagi teavad ja kes ometi seda infolaua tibi küll infoga varustab, siiani ei olnud tema infokillukesi kuidagi võimalik reaalsusega kokku viia. Aga keegi näitas, kust bussid linna lähevad. Putkast teatas kutt mulle, ühe otsa piletit ei müüda, tuleb edasi-tagasi oma osta. Ma olen jummala kindel, et see on mingi müügitrikk, aga kuna see paber kehtib neli aastat, siis vat tulengi nimme selle lennujaama bussiga sõitma, sest nalja peab ju kogu raha eest saama. Õnneks teatati mulle maagiline sõna Gran de Nord, kus pidi bussijaam olema ning mu seiklus võis juba uuel tasandil jätkuda. Ennem lugesin kokku igaks juhuks mitmendas patuses pean maha tulema, ei või jälle teada, mis vahepeal juhtuda võib. Bussi istudes olin kindel, et lähen maha viiendas. Aga tundus, et rohkem nimesid sinna plakatile lihtsalt ei mahtunud, sest viies kohe kindlasti ei olnud Gran de Nord, vaid umbes 13 oli selle nimega peatus. Aga kas seal asus bussijaam, kus sa sellega, hoopis rongijaam ning keegi ei olnud bussijaamast midagi kuulnud. Tundub, et see oli lihtsalt jalad alla võtnud ja minu tulemise peale mägedesse ära põgenenud. Aga üks abivalmis onu soovitas järgmist infopunkti, hea et neid siin vähemalt olemas on. Little-little english vastas klaasi tagant, et bussijaamast ei tea ta midagi, aga rong läheb Constantasse 8 minuti pärast ja pileteid tuleb osta sealt kuskilt nurga tagant. Kui nurga tagant, siis nurga tagant. Muidugi oli seal nurga taga kohe päris mitu järjekorda, kus igaühes ikka paar inimest ees seismas, nii et ma olukorda hinnates kõva häälega, oo shit ütlesin. Sellises situatsioonis ei ole see üldse ropp sõna vaid ma lihtsalt tõdesin fakti. Aga eesseisev noormees reageeris selle peale ja küsis, kas mul on väga kiire. Põhimõtteliselt veel ju ei ole, aga 8 minuti pärast läheb mu rong. See oli piisavalt hea argument, et ma tema koha järjekorras endale sain. Aga tädi kassas vaikselt laua all vist maalis neid pileteid, sest mis ei liikunud, oli minu järjekord. Kui lõpuks minuni järjekord jõudis ja ma inglise keeles küsisin piletit Constantasse, hakkas tädi rumeenia keeles küsimusi küsima. Õnneks oli ju olemas veel see abivalmis noormees, kes nüüd asus tõlkija rolli, sest tädile meeldis küsimusi küsida nagu mul oleks maailm nendele vastamiseks aega. Parim, mis ta küsis oli, kas ma tahan istekohta? Mis ta mõtles, et ma seisan see kaks ja pool tundi püsti vahekäigus ja ootan millal ma kohale lõpuks jõuan. Otseloomulikult ma tahan selliste seikluste peale istuda, mitte seista. Minu abivalmis tõlk, aitas mul rongi õige vaguni üles leida, sest kuigi mu pileti peal oli nr 3, aga vagunite numeratsioon kahega piirduski Ja mida ei olnud, oli vagun nr 3. Eestis olles unistasin maapiirkondi näha ja mu unistus oli täide saanud, passi kui palju tahad rongi aknast välja 😉

***

Kuigi mu kodutöö oli tegemata selle ülikooli osas, olin ma ikka hospidality clubi ja coach surfite ridade pidi natuke surfanud, küll mõttega järsku leian kellegi, kes linna näitaks. Õnneks oli mul neist ühe telefoninr ja mis mul muud üle jäi, tuli talle helistada ja abi paluda, et kas ta saaks tulla rongijaama appi mul seda kadunud ülikooli otsima. Õnneks on maailmas veel häid inimesi, kel süda läheb haledaks, sest oli ta ju linnast väljas piknikul, jättis selle pooleli ning lubas rongijaama mulle appi tulla.

***

Aga tundus, et minu palved olid vahepeal kõrgustesse jõudnud, sest järsku hakkas mu telefon helisema ja nõudlik hääl küsis, kas ma olen nõus vastama, sest mind otsitakse lennujaamast, mis sest et nii 5 tundi oldi juba hiljaks jäädud. Mina olin juba peaaegu kohale jõudmas, aga vähemalt tegid nad mu missiooni lõpu kergemaks, sest nüüd asusid nad orgunnima, kuidas mind reaalselt kätte saada. Leppisime kokku, et ma kohtun oma autojuhiga peaukse ees, mis reaalsuses väljendus, et trepist oma kohvritega üles rühkides, järsku kahes erinevas suunas tormasid noormehed mind piirama. Tundub, et enam ei usaldatud ühele seda ülesannet, vaid nüüd oli mind jahtima saadetud kaks noort Rumeenia jumalat. Kahjuks nägid nad küll head välja, aga inglise keeles maksimum, mis nad kahe peale vastata oskasid oli – jah. Kui ma tagapingil istudes ütlesin, et mul on üks küsimus, lõid nad suurest agarusest oma pead kokku suure kõlinaga. Kui ma uurisin, kes laulab, lülitasid nad raadio üldse välja. Minu oo, no röögatuse peale, said nad lõpuks aru, et ikka peaks selle sisse tagasi lülitama. Mina jõudsin arusaamisele parem ole tagapingil vait, muidu ei  oska aimatagi, mida need kaks jumalat järgnevalt kahe peale kokku arusaavad. Aga vestibüülis ootasid mind juba tuttavad eesti näod, nii et see seiklus oli selleks korraks läbi saanud. Aga kokkuvõtlikult võib tõdeda, et nagu näha ei ole üldse raske oma blondi pea, tennise seeliku ja kahe sinise kohvriga massi haihtuda, nii et keegi sind üles ei suuda leida;)

***

Ja mis kohale jõudes välja tuli, et meili, mida kõik teised said, kus oli kirjas, mis kell on kokkusaamise kellaaeg ja koht ning kõik emergency telefoninr, millegipärast minuni ei jõudnud (ehk siis kirjatuvil lõppes jaks ennem otsa), seetõttu ei olnud mul ka ühtegi telefoni nr, kellega ühendust võtta ega ma ei teadnud, mis kell mind kus oodati. Aga tänu sellele sain ma lõpp populaarseks, mis oli kindlasti üks mu põhjustest, miks ma saabusin Rumeeniasse konverentsile ;). Nimelt hakati mind Interpoliga taga otsima, sest ma oli ikkagi kadunud asjade nimekirjas ja veel rahvusvahelises konverentsil. Ja kuidas on võimalik, et üks blond lihtsalt lambist ära kaob jälgi jätmata. Interpolist tuli vastust, et ma olin ikkagi lennukile istunud ja kohale jõudnud, kuid siis jäljetult kadunud nagu ühele spioonifilmile kohane – aga ausõna see kadumine ei olnud etteplaneeritud, lihtsalt tekkis tunne, et peaks oma smart blondi  staatust tõestama ja ise tegutsema hakkama, kui kedagi teist pädevat silmapiiril ei ole;) Kuna ma olin ikkagi kohale jõudnud, kontrolliti igaks juhuks kõik Bukaresti hotellid üle, järsku ma olen ennast kuhugi juba sissereganud oma nimega. Muidugi uuriti Annelt, meie vastutavalt professorilt, mis võiks olla minu nr, aga kuna ma ju ei anna ennast eriti näole Alma Materis, kui just ikka tõesti vaja ei ole. Vahepeal spioonifilm oli tuure üles veelgi võtnud ning lõpuks leiti mu nr üles registreerimislehelt. Aga tänu sellel vastutav kohalik professor teab täpselt, kes ma olen ja samamoodi kogu orgunniv tiim, seega smart blondi reputatsioon jälle kaitstud.