Pakid viskame vööri ja imeline õppereis võib alata. Meie rongipiletid olid kõrgemasse klassi, mis tegelikult tähendas, et laes tiirles propeller, mida klass madalamal ei olnud. Veel oli me nn kupeel neli voodit mitte kuus, aga mida ei olnud, oli kupeeuksed, mida asendasid kardinad, mille võis ette tõmmata, kui soovisid magades privaatsust. Keegi oli igatahes meie kupee kardina ära pännanud, nii et seda vähestki privaatsust oli raske tekitada. Muidugi eliitklassi tähendas ka see, et meie akende ees ei olnud trelle nagu klass madalamal, mis meenutas kahtlaselt vanglaekspressi väljastpoolt vaadates. Kui ma õigesti mäletan toonitas prof TV Reddy mitu korda, et ülemisele korrusele ronimine on lapsemäng, igaüks saab sellega hakkama. Tundub, et ta unustas mainimata, et redelid on ainult nn neljase kupee pool ja need õnnelikud, kes olid magamiskohad teisele poole vahekäiku saanud, kus narid vastu akent surutud olid, pidid ennast üle vahekäigu upitama, aga aeroobikas oleme me ju tugevad, sest mingi kasu pidi ometi neist hommikustest joogatundidest olema.
* * *
Meie esimene klassiekskursioon viis meid Ahha keskuse vanaema juurde, mis oli loodud 60datel ning mul on millegipärast tunne, et ega peale seda enam uuendusi eriti tehtud ei ole. Kuigi ma sain akadeemia päevil kõrgema füüsika A, ei tähenda see seda, et mind tõsiselt huvitaks, kuidas mootori iga hammasratas töötab. Tõsiselt jätab selline asi mind külmaks ning ei tekita ühtegi äratundmisrõõmu värinatki, aga enamus muuseumi eksponaate kahjuks just sinna klassi kuulusidki.
Ma olin vaatamata siinsele suvisele kliimale endale ikkagi nohu-köha-palaviku suutnud tekitada. Kogu oma austusest siinse viiruse vastu, ostsin ma juba Hyderabatis olles hunniku antibiootikume ja köharohtu kokku ning Bangalore jõudes täiendasin hommikul esimese asjana oma rohukollektsiooni. Mulle siine apteegisüsteem meeldib, lähed kohale, kirjeldad apteekrile, kus, mida, kuidas valutab ja miks süda paha on, tema kõigutab kaastundvalt pead, haarab käärid ja lõikab õige hulga tablette sulle pakenditest välja. Nii, et täitsa võimalik on tulla apteegist, nt ühe või kolme tabletiga välja. Seekordselt oli minu sõjasaak kolmepäevane antibiootikumide kuur, igati ilusate värviliste tablettidega. Nohurohu, mis ma ostsin, kaotas mu nohu peale kahte korda kasutamist, ei kehtinud siin ühtigi reegel, et ravid kaob nohu 2 nädalaga ja kui ei ravi 14 päevaga. Minu köhasiirupi pudelilt võis lugeda, et peale kahte teelusika täit imerohu manustamist ei ole 4-6 tundi soovitav autorooli istuda. Algul tekitas selline hoiatus ainult imestust, kui aga pool tundi peale imerohu võtmist, tahtis uni jalust rabada, tundus, et pole jah kõige parem idee, üritada autot juhtida läbi unenägude maailma.
Tagasi tulles meie klassiekskursiooni juurde, siis peale tunni ajast igasuguste ülihuvitavate metallist jubinate passimist, teatati, et nüüd on aeg minna presentatsiooni kuulama. Aga mina olin ju oma imerohtu enne muuseumi saabumisse tarvitanud, mis tähendas, et ükskõik kuidas ma näppudega üritasin silmi lahti hoida, oli tulemus ikka üpris nulli lähedane ning ega mul muud üle ei jäänud, kui päikseprillid silme ette seada ja lihtsalt magama jääda. Loodetavasti ma millestki eriti huvitavast ilma ei jäänud, aga kohvipausi ajal lubati, et järgnevalt esitatakse meile põnevaid katseid, no ja neid tahaks ju ikkagi näha unenägudele vahelduseks. Ainsa geniaalse ideena tundus, mis võiks mind päästa unenägudest, oli tõusta püsti, minna auditooriumi tagaotsa ja lihtsalt edasi-tagasi kõndida, samal ajal laval toimuvaid katseid jälgides. Ei saa muidugi mainimata jätta, et kogu see edasi tagasi kõndimise ajal oli suur ahvatlus istuda maha, kuid sel juhul oleks olnud ainult sekundite küsimus, millal ma uuesti magama jään.
***
Järgnev klassiekskursioon pidi olema ametliku tooniga, seega tuli kohvrist midagi esinduslikku välja koukida ning kontsaking jalga lükata ja särada. Bussi jõudes selgus, et plaanid olid vahepeal Indiale omaselt muutunud ning esinduslik versioon oli edasi lükkunud õhtupoole ja selle asemel pidime me minema hoopis botaanikaaeda. Idee iseenesest ei olnud paha, aga sellises riietuses olematutel teedel botaanikat nautides, tekitas vägisi mõne krõbedama sõna huulile, sest riideid vahetama ju ei lubatud.
Kui Tallinna botaanikaaias on iga puu ja põõsa juures silt, mis liigiga tegemist on, siis siin tuleb kõik oma botaanika teadmised koondada ja ise pakkuda, mis võiks olla selle imeilusa taime nimi.
***
Ma tükk aega mõtlesin, külastades Army Institute of Hotel Management’i, kuidas küll army ja hotel managemet kokku omavahel sobivad, aga Indias on kõik võimalik. Minu tõlgenduse järgi võiks see tähendada, et kõik on tere tulnud sõjaväkke, kus sind eriti külalislahkelt kohaldatakse. Tegelikult tuli välja, et siinses mõistes tähendab see hoopis, et siia instituuti on oodatud ainult sõjaväelaste lapsed. Kuigi kogu kompleks oli ehitatud alles 2007. aastal, jäi mulle küll mulje, et see campus on küll paar välilahingut üle elanud. Õppeklassi laes haigutas ülisuur auk, mis tahtmatult tekitas küsimuse, keda küll selle kaudu on üritatud evakueerida ja miks ometi.
***
Tavaliselt neid incredible Indiat tutvustavaid videosid vaadates, tekib ainult küsimus, miks neile ometi meeldib nii väga kõike photoshoppida, sest reaalsus oma prügihunnikute ja Chanell 5’ga, on ikka väga erinev videotelt nähtust. Aga seekord ime, ime Jungle Lodge and Resort meenutas tahtmatult päev varem videolt nähtud, tundub, et seekord oli photoshoppija puhkepäevadel olnud.
Lõpuks ometi teostus minu pikaajaline unistus, nimelt võrkkiiges kiikumisest mere kaldal, ok, meri tuli seekord juurde unistada, aga võrkkiik oma ilus ja suuruses oli täitsa olemas. Kui esimesed agarad olid võidujooksu safari bussile teinud, oli meid 28 täpselt 12 järgi jäänud, nii et igaühele jätkus täpselt oma võrkkiik ja pikutamine ning elu nautimine võis alata. Kuigi enamusel oli meist plaanis silm looja lasta ja eesotsas minuga õnnestus see ideaalselt, siis osadel tekkis võluväel segajad, kes vaikselt mööda puuvõresid kiigeni ronisid ning vaatamata oma väiksele kogule, agaralt käpakestega
kiigenööre sikutama hakkasid, sest kui mina ei maga, miks peab ometi külla tulnud turist rahus magada saama.
Kuna ma loomaaias olin juba safaril käinud, siis seekordne bussitrip oli pikem ja ma tõesti nägin teedel tatsavaid karusid, pikutavaid lõvisid ja tiigreid, kuid midagi uut ja ahhetama panevat sel korral küll ei märganud.
***
Meie järgmisel džungli retkel oli kahjuks elevandid vihma perioodi eest pakku jooksnud ning meil oli võimalus ainult hirvesid vaadata, aga asi seegi, vähemalt bambusevõsas sai seigeldud.
***
Ega enam vabatahtlikult ühtegi hotell management’i instituuti küll näha ei tahaks, kus vägisi tahetakse meid potte ja panne üle lugema panna.
***
Nende külastustest enim üllatas õhtune purskkaevude heli- ja valgusshow, mida võiks Eestis tegelikult väga edukalt arendada, vähemalt suveperioodiks oleks paar turistilõksu juures. Tavaliselt sellised aiad, kus need värvilised ja meloodilised purskkaevud asuvad, on kogu territooriumi ulatuses värviliselt valgustatud ning see oleks idee, mis võiks täitsa vabalt Baltijaama juures olevale lillefestivalile veelgi sära juurde tekitada.