Juba poolel teel pagasini oli mul vastas mees sildiga Discover Bahrain ning sildil minu ja Andrea nimi. Kuna mina olin esimene, siis kuskil mu selja taga pidi olema itaalane, minu arusaamist mööda NAINE, sest ükskóik, mis nurga alt vaadates, ei tundu Andrea just ilus poisslapse nimi olevat, aga kui üks mehine mees samuti sildi juures naeratades seisma jäi, siis tundus, et mu nimeteoorias peab mingi loogikaviga sees olema. Tuli välja, et Andrea pidi täitsa tüüpiline Itaalia mehe nimi olema. Ei kõla see nimi just nii mehiselt, aga võibolla pean ma rohkem pizzat ja pastat sööma, et see loogika omaks võtta. Aga kõik, kes te oma tütardele Andrea nimeks panete, teadke, et Itaalias peetakse neid poisteks ja vist isegi roosad tüdrukute riided ei päästa last kiirest kohapealsest soovahetusest 😉
Kuna meid rohkem selle lennu pealt nimekirja järgi ei paistnud tulevat, suundusime viisakontrolli. Enamusele meist olid viisataotlused ette ära tehtud ja skännituna meilitud, pidime need vaid välja printima ja kaasa võtma. Juba Tallinna lennujaamas hakkas varahommikul selle imeilusa ja tähtsa paberiga nalja saama, sest tehes kohapealset Lufthansa check-in, oli küsimus viisa kohta ja ma ausalt vastasin, et see on mul täitsa olemas, kuskil ei olnud küsimust, kui loetav see on 😉 Prinditud paberil oli selline ühtlaselt hall araabiakeelne sigri-migri ning kui seda tähtsat dokumenti vastu valgust vaadata, võis aimata, et seal vasakul pool nurgas oli ka ladina tähtedega midagi kirjutatud. Oma nime alguse suutsin ma välja veerida, aga siis kotkapilk nagu ähmastus ning eriti palju rohkem tuvastada ei olnud võimalik. Igaks juhuks panin ma selle nii oma meilile kui ka e-lugerisse ning kui mul oli veel kotkapilt ja kujutlusvõime, et seal kuskil on mu nimi ja passinr, siis kella poole viie paiku hommikul, oli seda palju nõutud check-in töötajalt. Me lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ma edastan ta vahetusevanemale selle udukogu meiliga, nii et järjekordselt sinine unistus päästis mu hädast välja ning mis ma küll ometi teeks ilma oma sünnipäevakingiks saadud nutitelefonita. Aga nii me siis seisime ja ootasime vastust, õnneks oli vist vahetusevanem luubiga varustatud ning ta suutis mu nime sealt udukogu seest tuvastada. Igatahes peale kontrollkõnet, lubati mul edasi minna.
Vaatamata sellele udukogu viisale ning poolikult täidetud viisataotluse paberile, sest kõige tähtsamale küsimusele, kus me elama hakkame, ei teadnud ma ühtegi aimatavadki vastust, saime me viisa põhimõtteliselt kohe, kui meie vastuvõtja passidega viisapunktini jõudis ja siis oli tõsiselt uhke tunne nina püsti kõrvalolevast pikast järjekorrast mööda tuhiseda, endal passis viisa olemas, teised alles seda templit ootamas.
Samal ajal pidi ka Turkish airline maanduma, seega meil paluti kohvreid ja teisi oodata. Kuna selle ülilühikese lennureisi ajal ma enamjaolt magasin, siis tuli ju kohe kui kohver käes on, jälle maha istuda, ei olnud ju ammu istuda saanud. Minu suureks rõõmuks oli Andrea islamiteadlane, spetsialiseerunud kui ma ei eksi Iraanile, ja juttu jätkus meil kauemakski. Mingi hetk purunes mull me ümber ja ringi vaadates tõdesime, et koht, kus me algul üksinda istusime oli musta traditisoonilisse islami rõivastesse riietatud naiste poolt hõivatud, kõigi pilgud meil, kes me nagu photoshopitud tulnukad selle musta massi keskel kätega vehkisime. Seda kontrasti märgates, mainis Andrea, nad vist arvavad, et me oleme abielus ja üritame milleski väga olulises kokkuleppele jõuda.
Aga siis oli kaugelt juba teisi näha. Osad noormehed tulid ja ütlesid, et nad on minuga ennem facebookis suhelnud, sel hetkel tundsin ma ennast tõsiselt blondi ja sinisilmsena, aga ma oleks võinud käe südamele panna ja vanduda, et mina näen neid tõepoolest esimest korda oma elus. Nimed küll tundusid tuttavad, kuid sellegipoolest hetkel oli facebooki ja reaalsuse kokkuviimine küll tõsine raketiteadus. Esiteks olid nad üleöö kõik poolpead vähemalt lühemaks jäänud, kui Facebooki kontol olevate piltide järgi aimata võis ning mulle tundus, kas facebooki kontopildid oli tõsise tuuningu üleelanud või lihtsalt oldi lennureisist loppis, igatahes mina kedagi iseseisvalt ära küll ei oleks tundnud, ma oleks puzzlet tükk aega kokku pannud ja siis ka lahenduses kahelnud. Kust mina pidin ära tundma, kui üleöö on habe ette kasvatatud, pildi järgi tundus hoopis keegi teine olevat 😉
Bussiga hotelli poole suunda võttes, tundus mulle vahepeal, et ma vist ei olegi eestlane või õigemini keset karget põhjamaad pärit, sest kõik 
peale itaalase olid tõsiselt vait nagu mingi salapärase tormi ootuses. Muidugi ega see mind eriti ei morjendanud, ma võisin ju ka islamist rääkida. Poolel teel teatas iirlane, et tema tegi kodutööd, ja kuskil meie hotelli lähedal, tema suureks rõõmuks, peaks olema Iiri pubi. Hotelli ette kohale jõudes selgus, et kodutöö oli iirlasel super hästi tehtud, see pubi asus otse maja all ja kohvreid bussist välja venitades selgus ega itaalaselgi halvemini ei läinud, teiselpool paraadust oli itaalia restoran, et käi pastasid ja pizzasid millal iganes söömas. Ja mis oli minul vastupanna, MITTE MIDAGI. Kohvrit toa poole venitades, ei olnud ka ühtegi geniaalset ideed silmapiiril virvendamas, tuli kurbusega tõdeda, et ma olin kaotanud ennem kui tõsiseks võistluseks üldse läks 😉