Kuna mu kohver oli ju täitsa nimekirja alusel kokku pakitud, mis võttis küll pool päeva aega mõõtmist ja veelkord mõõtmist ning tõdemist ega ka parima sikutamise korral enamus mu seelikuid ikka põlvini ei ulatu ning allapoole põlve on juba väga palju tahetud, siis nüüd Bahreinis olles, oli aeg kohvri sisuga uuesti tutvust teha, sest saabumas oli rahvariidevooruga avatseremoonia. Põlle ja tanu seekord kaasas ei olnud ning setu rahvariided jäid ka lisapagasi puudumise tõttu kodumaale. Ivo Nikkolo kleidist hakkas kahju, kui aus olla, ikka ei raatsinud seda haaknõela sinna sisse suruda, et natukenegi kombekamaks seda kleiti muuta. Eks ma kõnnin selle kleidiga mõnel teisel punasel vaibal, kus ei tule haaknõeltega vigureid teha, et kleidi moraalset palet tõsta 😉
Avatseremooniaks valitud kleidil oli täitsa palju triipe, küll tiba teistpidi me rahvariide kördiga võrreldes, aga triip on triip, ja iseenesest kui ei tea, andis täitsa Tommy Hilfigeri kleidi mõõdu välja.
Discover Bahrain 3 avamine toimus traditsioonilises majas, kuigi seinad olid täis igasuguseid huvitavaid ja veelgi huvitavamaid kaunistusi, võin ma lausa mürki selle peale võtta, et enamuse pilgud olid algul naelutatud keset tuba poseerivale pistrikule – selline omapärane võimusümbol.
Kahjuks ei lastud kellelgil ennast tutvustada pikemalt kui öelda oma nimi, maa ja siis tõmmata 
icebreaker mänguna mõeldud küsimus mütsi seest. Minule sattus küsimus unistuste reisist ja siis ei pidanud isegi mõtlema, rääkisin oma ammusest südamesoovist minna Mekasse ja Mediinasse, kuigi ma tean, et kristlasena on see suhtkoht mission impossible ridades olev unistus, aga ise küsisite ning kui aus olla siis selle unistuse täideviimiseks ei ole mul plaaniski usuvahetajate ridadesse astuda 😉 Mul on soov tõesõna näha ja tunda islami kõige pühamat kohta – Kaabat, otseloomulikult puudutada oma väikse näpuga musta kivi ning külastada esimest mosseed Mediinas. Kuidas see teoks saab, sõltub veel mõnest pisidetailist, aga vähemalt mu peas on sellest mission impossiblist täitsa possible versioon ilmet võtmas. Kohe kindlasti see ei olnud vastus, mida minult oodati, oleks vist pidanud palmist, ookeanist ja võrkkiigest rääkima, aga ise te küsisite 😉
Nagu peole kohane, sai hästi süüa ja juua ning kingituse. Samas ka nimesildi, õnneks ilma pildita, aga
ilusa Eesti lipuga, kas see ikka kingituse alla kvalifitseerub, on eriküsimus. Peale pastaka ja märkmiku oli veel üks salapärane karp ning ma ei teagi, miks ma kohe näppe sinna taha ei pannud ning karbi sisu ei uurinud. Aga võibolla oli põhjuseks see, et pistrik toodi keset külalisi ning karp oli olulise vastase saanud. Kahjuks pistrik keeldus Ebrahimi käelt minu käele tulema, väidetavalt oli ta nälga nõrkemas ja hakkas vaikselt vihaseks saama. Ma saaks ka vihaseks, kui kõik teised söövad ja mina pean ühe käe pealt teise peale ronima, et järjekordne facebooki pilt tehtud saaks 😉
Mingi hetk teatati, et kõik peavad andma intervjuu teises toas, oma siia tuleku ootustest ja lootustest ning ükskõik, kuidas ma ka ei jokutanud, saabus lõpuks ikka minu kord. Ega küsimused geniaalsusest just ei nõretanud, kuid siis sooviti, et ma lehvitaks veel kaamerasse, umbes nagu Leopold. Tundus kuidagi eriti kontekstist väljas olev tegevus ja ma hakaksin kauplema, et kas ma nt ei võiks Inglismaa kuninganna versiooni teha 😉
Läbi see lehvitamisega intervjuu sai ja siis tuli välja, et ma ei olnudki viimane, vaid itaalasel oli au lõpuintervjuu anda. Aga kogemata oli ta kingikott seal ning see salapärane karp oli avatud ja tuligi välja, et me saime nimelised termostassid. Lahe, seal peal oli ürituse logo, aga mingi kole sarvedega mees rikkus kogu tassi mulje ära. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud, isegi kui ma kuninga pilti ainult korra olin näinud, ei suutnud ma leida sellel sarvedega mehel ja kuningal mitte midagi ühist. Seega kuningas ta ei olnud, siis kes see kaadiumus tassi üldmuljet rikub ning mis tähendab ka seda, et see sarvedega mees on ka minu tassi peal. See veel puudus 😉 Nägin Abdullat ja küsisin, kes see satan siin tassi peal on ja miks ometi. Mis siis välja tuli, et ei olnudki saatan, vaid see oli itaalase pilt, mis nad neti avarustest leidnud olid. Mamma mia, see ennustas ainult katastroofi ja veelkord katastroofi, et minu tassi peal ei olegi pildid, mida mina saatsin, vaid netiavaruste üllatused. Ega ma eriti mööda ei pannud, see kohe kindlasti ei olnud minu saadetud pilt, mis uhkelt mulle tassilt ja brozüürist vastu vaatas. Ime, et mul tutimütsi peas ei olnud, sel pildil 😉 Nüüd tuli leida, kes see geenius pildivalija oli ning jälle jäi mulle Abdulla ette. Tuli välja, et saingi süüdlase kohe kätte, tema oli valiku teinud. Küsisin, kus sa selle pildi said. Sina saatsid. Ega ikka ei saatnud küll, mul ei ole seda isegi arvutis. Siis ma leidsin netist. Muidugi siis tekkis küsimus, et miks ma üldse pidin pilte saatma, tervelt kaks, kui sa ikka suutsid netist midagi uut googeldada 😉
Aga ega ma eriti kaua ei jõudnud naeratada ja igiseda, sest juba kostis group photo, group photo, millest sai mu järgmiste päevade suurim naeratamisprojekt.
