Ühe maaga tuttavaks saamine eeldab rännakut ajalukku ning just juurte juurde me esimesel päeval suundusimegi ehk riiklikusse muuseumi. Ausalt öeldes peale avasõna läkski mu ekskursioon peaaegu et aia taha, sest programmijuht tuli mu juurde sooviga tutvustada mulle ühte soomlast. Tallinlasena ma eriti soomlase üle rõõmustada ei oska, tolgendab kui aus olla neid iga vanalinna nurga peal ning mida rohkem sadama poole, seda suurem on võimalus, et nad oma alkokäruga üle varba sõidavad ning Jukka-Pekka nimelist indiaanikisa teevad, kuidagi raske on sellise nuhtluse üle rõõmustada. Aga Bahreinis olles, tundus eriti kodune tunne, kui selline pakkumine tehti ning otseloomulikult tahtsin ma soomlast näha. Aga kas soomlane ikka oli soomlane, kaugel sellest, peale kahte lauset ei suutnud ta mind ju enam ära petta, sest eestlase tunneb ikka ära ning oligi nii, et tegelikult tegemist oli puhast verd eestlasega. Aga miks teda soomlasena esitleti? Osa elust oli ta Soomes elanud, aga nüüd tuleb kummardus teha meie stjuuardessidele, kes valel ajal vale poole valisid ehk millegipärast oma poolehoiu mässajate toetuseks andsid ning seetõttu vaikselt meie mainet allapoole sikutasid.
Aga Eestimaa on ju väike, eriti teatud kogukonnad ning kuna tema oli moslem ja mul on au ennast pidada
moslemite sõbraks, siis juttu jätkus meil kauemaks, sest peale ühiste tuttavate, tuli ka tiba siinset olukorda valgustada talle. Aga vaikselt näris üks teine fakt mu südant nagu turboõunauss ei andnud see uuristamistöö kuidagi rahu. Nimelt Eestis olles, oli üks mu perekonna tuttav rääkinud mulle ühest Bahreinis elavast eestlasest, tema tuttavast, aga kelle number oli kuhugi ajaloo hämarustesse kadunud ja muidu nii asjalik facebook ja google, olid seekord mind nulliringiga jätnud. Kuskilt ei hakanud näpp taha, googelda kuidas tahad, mitte midagi ei tule välja.
Jutu käigus ma kogemata mainisin talle tema eesti nime, küsides, ega ta ometi ei tea seda inimest, aga mllegipärast just sel hetkel oli mul vaja mingit ürgset kaussi vahtida, selle asemel et talle otsa vaadata, passisin ma sajandivanust kaussi ning ma ei saanudki aru, et korraks oli imelik vaikus. Bussi tagasi minnes, et lõunale sõita, ei andnud ikka hing asu. Midagi oli valesti, sest igakord kui ma ta eesti nime küsisin, sain vastuseks, hiljem ütlen. Mis mõttes hiljem, ma tahan nüüd ja kohe teada. Kaebasin Brendanile, et mul on tunne, et ma tean, kes see eestlane on, aga ta ei kinnita mu kahtlusi ning see kaadimuse õunauss aina uuristab ja uuristab mu sees. Õnneks restorani jõudes, ei saanud kohe süüa, seega tuli midagi kasulikku teha ehk tõde välja piinata, kaua ma ikka vaevlen. Alustasin ikka igaks juhuks sinisilmselt, et mis su eesti nimi on. Ütlen hiljem – kas see vastus tegi mind õnnelikuks ega ikka ei teinud küll. Seega tuli hakata mängima kurbmängu, küsisin, mitu tähte on ta eesnimes. 5 – sobis. Ok, mitu erinevat -3. Nagu soome laevas bingo mäng, alguses ikka veab, aga kas ma bingo ka saan kisada, ei olnud veel kindel. Küsisin, kas tal on kaks venda. Noogutas. Mis mul muud üle jäi, pakkusin vendade nimed. Nüüd oli vaid põrnitsus. Kas mul oli midagi kaotada ega ikka ei olnud küll. Küsisin, kas 
ta üks vend on …. Vaikus ennem kurjakuulutavat tormi, laual oleva noaga oleks võinud midaiganes meievahelisest õhust välja lõigata. Lõpuks oli kosta vaikset häält, kuidas sa seda kõike tead. Peaaegu, bingo, nüüd tuli kõik kaardid lauale laduda. Küsisin, kui palju eestlasi ta teab. Mitte eriti palju, väheseid. Ütlesin, ainult ühe sõna – notar. Vastuseks tuli eesnimi, millele ma pakkusin perekonnanime. Naeratus valgus üle Bahreini eestlase näo ja mina võisin öelda bingo. Kadunud eestlane oligi üles leitud, kohe mitu korda kergem hakkas 😉
Peale lõunat bussi minnes, oli meil tee peal ees ameeriklane ehk minu silmis ülisuur ja ülikole auto, aga meie kahe autopede jaoks eluunistus. Ei raatsinud teised isegi bussi tulla, tegid aina ringe selle punase koleduse ümber ja katsusid teist õrnalt näpuga. Üritades nende ekstaasist arusaada, uurisin, et kui palju see nn iludus ka maksab. Pakuti nii 30 – 40 000, mul oleks ka eurost kahju olnud, rääkimata 30 000. Aga siis küsiti minult, kas ma seda musta autot näen seal teiste vahel. Näen, vähemalt näeb see auto moodi välja, millega tahaks isegi sõita. Öeldi, et see maksab 200 000 ja soovitati mul naeratama minna, et järsku õnnestub mul omanik ära moosida. Ja kui ma ütlesin, et ei tasu vaeva enam näha, et ma juba naeratasin esimesel õhtul ja ma tean, kes sellega sõidab, seega see missioon on tehtud ning kui nad ei usu, vaadaku, kes praegu rooli istus. Need kaks pikaks veninud nägu olid sel hetkel tõsiselt vaatamisväärsused, mida hommikune muuseum oleks auga oma eksponaatide hulka ihaldanud. Nagu öeldud – tehtud ning aeg oli bussi peale jalutada.
Järgmiseks võtsime Bahreini uhkuse Qal’at al-Bahrain tutvuma, tuntud ka kui Portugali kindlus. Peaaegu hakkas muuseumi sees ekskursioon pihta kui poolakast saabas teatas, et temal on vaja päikseloojanguga selfi fotosid teha ning siis otsustati ümber, et kõigepealt lähme kõnnime kindluse varemetes ja siis tuleme muuseumi. Ma vist ei olnud ainuke, kes juba valis peas millise killer plaani ma tema puhul seekord täide viin, sest oli juba ette aimata, et kui me esimesena varemetesse lähme, siis hiljem muuseumi jookseme me taktjooksus läbi ning nii see oligi. Millegipärast tehti veel otsus, et igaüks saab kaasa sellise musta mögafoni, kust sai kuulata ajaloolist informatsiooni kui sul joppas ja sa nägid müüride vahel mingit nr vastu siramas. Samas oli meil professionaalne giid kaasas ning olles ise giid, ei saanud ma sellest mänguasjade jagamise mõttest aru. Lõpptulemusena igaüks pani omas suunas ajama 😉 Grupipildi ajaks mingi ime läbi suutsime enamuse meist Bahreini lipu alla koondada ja selle ametliku osa ära teha. Ja hetkel kui mina tahtsin ilusat lipuga panoraamipilti teha, ronisid mingid kaks marine 
keset minu pilti ja rikkusid kõik ära ning tundus, et nad ei kavatsegi sealt ära tulla. Mis mul muud üle jäi, kui ma küsisin – excuse me, can u move your asses fr mu photo? Brendan, kes selle peale vaikselt juba kivi taha varjus, olles kindel, et nüüd ma tappa saangi, sai tünga. Marined vabandasid ja hüppasid mu pildilt minema. Yes 😉
Tänu sellele päkapikk otsib onni süsteemile ehk kõik me olime mingi hetk kadunud ja siis jälle leitud, ei olnudki võimalik, et me suudaksime kindlusest ühel ajal välja tulla ning muuseumiekskursiooni algus aina venis. Lõpuks oli meil 20 minutit võimalus tormata giidi sabas ning nii kahju oli, sest seal olid kõik leiud, mis sellest imelisest kindlusest leitud on, mis juba 4 sajandil Sumeri savitahvlitel mainitud on ning otseloomulikult süvenes minus saapa armastus mitmekordselt;)