Paar päeva enne Bahreini minekut olin ma saanud nimekirja dresscode kohta, milles mainitud riideesemed kohe kindlasti pidid leidma oma koha minu kohvris ning otseloomulikult ei oleks ilus olnud teha nägu nagu ma ei teaks nimekirjast mitte midagi. Kuigi ega see eriti raske ei oleks olnud, milleks siis sinised silmad ja blond pea ikka loodud on, kui mitte naeratamiseks ja väitmiseks, et mina küll ei tea nimekirjast mitte midagi 😉
Kui tavaliselt on nimekirja järgi asju kergem teha, siis seekord tänu selle nimekirjale muutus kohvri pakkimine üheks pikaks mõõtmis- ja proovimise kadalipuks, mis peaaegu pool päeva aega võttis ning ka siis ei olnud ma oma tulemuse õnnestumises 100% kindel. Ausalt öeldes, mul ei ole neid maani kleite, mis samaaegselt oleks pikkade varrukatega ja viis nr suuremad kui mina ning siiani ei ole ma näinud ka mõtet, et miks peaks ühe sellise iluduse endale kappi kolletama osta, teades juba eos ette, et ma niikuinii ei käiks sellega, mistõttu võtaks see lihtsalt asjatult ruumi 😉
Kui muidu päikese kätte minnes, ei ole kohvri pakkimine eriti teab mis raketiteadus, tuleb vaid kõik tenniseseelikud, topid, mõned kleidid, plätud ja kontsakingad kohvrisse visata ja siis võib käsi südamele panna ja öelda, tehtud, aga ürita sa kohvri pakkimisega sama kiirelt hakkama saada, kui tead, et päike paistab seekord islamimaal ning tagatipuks oled sa saanud delegaadina nimekirja, mis ainult peavalu tekitab.
Casuali pakkimine vist oli kõige kergem. Mu ainus maani kleit tuli kohvrisse toppida, aga jälle olin ma nokk kinni, saba lahti diili juures, mis sest et kleit ongi maani ning varbaotski ei paista kleidisaba alt välja, aga see-eest on õlad paljad ning nüüd oli vaja leida õiges toonis kampsun kuskilt. Õnneks ei ole jaanuarikuus seal veel suvi peale hakanud, muidu sulaks nagu jäätis esimese paari sekundiga. Ma veel mäletan päris hästi, kuidas õues oli eelmine suvi nii 30 kraadi, aga tuli kultuurikeskusesse Turath Edi pidustustele minna ning see taktjooks Ülemiste keskuse poole hiljem, oli muljetavaldava rekordajaga. Õnneks peale esimest sadat meetrit tuleb käänak, mis andis võimaluse kampsunist loobuda ning ma ei ole ammu ühegi kaubanduskeskuse nägemise üle nii rõõmus olnud, et plaksuta või käsi, sest see andis võimaluse õiges pikkuses kleit selga panna ning kõik maani ja pikkade varrukatega riided südamerahuga kotti tagasi toppida.
Sportliku riietusega oli jälle juba tiba jama majas, heameelega läheks lühikeste pükstega, aga minu lühikesed püksid ka parima sikutamisega ei ulatu põlvini ja kui aus olla siis põlveni on 8×2 sõrme pikkust maad. Peaks pakkima kaasa pikad, aga 20 kraadi on Eesti mõistes südasuvi, kus igaüks võidu ranna poole silkab päikest võtma ja kuidas ma ometi eestlasena Eesti rahvusmängust osa pikkades dressides võtan, olgu või Bahreinis 😉 Kompromissina pakkisin mõlemad kohvrisse, et pärast südat lõhestavalt ei uluks, käies pikkades, et miks ma ometi lühikesed koju jätsin. Ennem ma tassin, kui päikse käes talvevarustuses ringi käin 😉
Business casual clothes/shoes – jalanõudega oli kõige kergem, kontsakingad ja veel kord kontsakingad ning ühed muhu sussi meenutava olematu kontsaga kingad. Aga business casual clothes, tee mis tahad, minu kostüümiseelik jälle ei ulatu maani, hea sikutamisega jääb kaks näppu ülespoole põlve, aga olgem ausad, see on ka kõige pikem neist kostüümiseelikutest.
Aga nüüd tuleb päeva kirstunael – national dress. Seda tingimust lugedes oli mul täiesti hämming, kas 
nad ikka aimavad, et seda nõuet saan ma ainult sel juhul täita, kui ma lisapagasiga tulen. Ka maailma parima asjade kohvrisse toppijana, kui ma ikka setu rahvariideid nt tahan kaasa võtta, siis kogu see kupatus ainult parima pitsitamisega ja natuke kohvri peal hüppamisega, mahuks mu lisapagasisse ning kohe kindlasti mitte lubtud 23 kilo hulka. Järgmisena tekkis küsimus, kas nad ikka teavad, kui kallis on Eesti rahvariie, kui ma näiteks tõsise fännina seda ostma hakkaks. Uuenduslikku versiooni rahvarõivast ma Hiiu folgil nägin, selle kleidi omamiseks oleks ma pidnaud välja käima 120 eurot, aga originaali maksumust vist ei tahakski teada või siis ainult huvi pärast. Muidugi alati valmis facebooki 
sõbrad pakkusid, et võta siis ainult põll või tanu kaasa. Samas oma tanuga oleks ma tõsiselt jaba lennujaamas laineid löönud, sest ega ta mul ometi kohvrisse ei oleks mahtunud, ikka pähe ning au ja uhkusega kuni sihtkohani seda kandnud. Aga keset ööd ei olnud tanu ka kuskilt välja võluda ning ega see nagu Aafrika rahvariide peakate ei ole, et keera aga käterätik õiges toonis ümber pea ja tehtud. Vahepeal mõtlesin, et panustaks Eesti suverahvarõivale ehk miniseelikule, aga kui ma sellega avatseremooniale oleks ilmunud, tundus, et ka teise päikena särades ei oleks suutnud ma ära päästa pahameeletormi ning kas ma ikka oleks suutnud Araabiamaal eestlaste päikse armastust ära tõestada, kui teiste jaoks on vihmasadu ainuke, mida oodata ja nautida tasuks. Seega tuli mingi muu alternatiiv leida ja ainus, mis tundus natukenegi kuidagi sobivat oli Ivo Nikkolo kleit. Mitte et see oleks oma shokolaadivärviga kuidagigi mingit Muhu mustrit immiteerida suutnud, aga Made in Estonia. Aga selle kleidiga uus häda, sügav dekoltee ning varrukate puudumine. Kui aus olla, ega ma nii väga vabatahtlikult haaknõela ei oleks kleidi sisse tahtnud pista, isegi selle püha ürituse nimel. Aga igaks juhuks pakkisin kohvrisse koos mustade varrukatega, et järsku ikka tekib rahvariie sellest, mis sest et 21. sajandist pärit.
Jäänud oli veel Business formaloutfit – õnneks veel kleite oli, selliseid klassikalisi, nibin nabin ka põlvini.
Läks küll pool peäva, aga pakitud sai ning sellest nimekirjast oleks heameelega teinud lennuki ja aknast välja lennutanud.
