Kui ma Nijmegeni infopunkti oma kohvriga jóudsin, siis mu ainus soov oli saada linnakaart. Mul oli küll olemas juhised vasakule, vasakule, paremale, kui siiski oleks soovinud ka kaarti. Minu helesinine kallike, mis Eestimaal veel kaartides surfata armastas, oli totaalselt pildi taskusse visanud Hollandisse jóudes, näidates lillat noolt kollase kórbe taustal, kuid vaatamata mu ponnistustele ei aidanud see värvimaailm mind hotelli leidmisel millimeetri vórragi. Seega olin ma infopunktis esinaeratus ja nóudsin peaaegu öösel neilt linnakaarti, otsigu seda maa pealt vói vee alt, peaasi, et ma selle lópuks kätte saaks. Kuskilt kapi alt ta selle kaardi leidiski, aga kui ta mu järgmist geniaalset ideed kuulis, jäi ta suu ammuli mulle otsa vaatama. Tema jaoks oli totaalselt müstika – miks ma ometi tahan oma 4 tärni hotelli jalutada. On ju olemas bussid, mis maksavad kóigest 2 euro, miks ma ometi sellega ei lähe. Täitsa usun, et on olemas bussid, aga pärast 36h tundi bussisóitu, peab tósiselt mind meelitama, et ma uuele ringile läheksin, kasvói ainult 100 meetrix. Järgmiseks ümberveenmise argumendiks toodi, et sajab, aga minu Marry Poppinsi kohvris leidus ka yks vihmavari, nii et seegi argument ei olnud eriti kaalukas. Aga ega tädi ka nii kergelt alla ei andnud, viimase vastargumendina tói ta välja, et mu väike jalutuskäik vótaks aega 45 minutit, aga üks väheseid kodutöid, millega ma óigeaegselt hakkama sain, oli teekonna pikkus hotelli. Seega ma teadsin, et hotelli on 1,8 km ja isegi oma tikkkontsadega ei läheks vahemaa läbimiseks niikaua aega, kui ma just ei roomaks.
Vaatamata sellele, et oli öö ja voodi tundus tósise paradiisina vórreldes bussiistmetega, ei saanud ma vastu kiusatusele minna ööekskursioonile ning natuke peale Tuhkatriinu tundi, jóudiski mu giid hotelli ette ja öine jalutuskäik vóis alata. Enamus panoraamvaateid oli pilk udusesse pimedusse, usuga et seal kuskil on see salapärane jógi vói imeilus linnavaade. Jóe ääres jalutades, muidugi kui see üldse oli jógi, ei olnud mööduvast laevast näha muud kui udusse kaduvaid tulesid. Vanim hansalinna staatusega seotud maja, oli lihtsalt mustem koht majade vahel, seega kas see meenutas puukuuri vói lossi, ei ole mul aimugi, sest näha ei olnud muud, kui tumedamat kohta majade vahel. Ainuke, mida ma täitsa selgelt nägin ja häälekalt kuulsin, oli parkides paterdavad pardid, kes ei olnud pimedusse vói udusse kadumas vaid täitsa reaalselt oma eksistendsist märku andsid. Kui mulle on alati meeldinud móelda, et kaaludega kaalutatakse toiduaineid, siis siin oli see otstarbekas instrument ka nóidade tuvastamisel. Keskväljakul on selleks isegi kuju püstitatud, traditsiooni kohaselt on iga aasta naistejooks, aga kelle eest nad ära liduvad vói kelle järgi, kaduski kuhugi öisesse müstikasse. Uhkusega naidati mulle Rooma obeliski tykki, aga ausalt öeldes nägi see Barbarossa rohkem klouni kui keisri moodi, aga ma olen laupäeval esimene oma kohvriga muuseumis, kui ma seda kuulsat obeliski ei suuda kohvrisse toppida, siis järsku midagi muud väärtuslikku, tuleb ju ometi suveniire kaasa haarata, er midagi bussis vähemalt imetleda.