Keegi oleks võinud ju hoiatada, et Helsingi-Delhi lend jõuab eesti aja järgi Indiasse kell 02 varahommikul ning oleks ilus lennu ajal tibagi tukkuda, mitte filme vaadata. Kui ma parimad nende pakutavast programmist olin suutnud ära vaadata, teadvustati, et kohe varsti hakkame maanduma.
Finnair eelnevalt propageeris emaili teel, et ma võiks asjaajamise lihtsuse mõttes endale e-pileti teh, siis mulle tundus, et India migratsiooniametnik nägi e-piletit esimest korda elus. Ta vaatas mulle läbi klaasi otsa ja kordas ainult teie boarding card, boarding card, mille peale mina pakkusin e-piletit ning onu targalt väitis, et Helsingi annab selliseid väikseid boarding card’e ja kuna ma selle juttu peale ei noogutanud, siis ta üritas mulle isegi selle pardapileti suurust sõrmedega õhus ette joonistada. Rääkisin küll, et minu reis algas Eestist ja see ongi boarding card, raputas onu jonnakalt vaid pead ja kordas ikka boarding card, boarding card, mille peale pakkusin mina sama ennastunustavalt uuesti e-piletit. Võib-olla oleks ma seal veel tänaseni, kui onul tukastus ei oleks peale tulnud ning ta silmad klõpsti kinni käisid. Tundus, et selle lühikese une ajal saabus talle valgustus ka e-pileti suhtes, sest silmi avades enam ei jätkunud dialoog boarding cardi ja e-pileti vahel, vaid ta vabatahtlikult lõi templi minu passi.
Hyberabatisse ehk oma sihtjaama jõudsin ma täitsa õigel ajal, aga keda ei olnud lennujaamas, oli mind vastuvõttev isik. Ega ma ei saa väita, et ma oleks eriti hämmingusse sellest sattunud, sest siiani oli India asjaajamine muljetavaldava hilinemisega toimunud. Akadeemilise 15 minuti ootamise tulemusena, saabus üks paanikas taksojuht mu juurde suure sildiga ja uuris ega ma ometi tema poolt tagaotsitav Robert ei ole. Pidin teda kurvastama, sest tõesti ma ei tundnud ennast sel hetkel Robertina.
Õnneks oli kool mulle eelnevalt saatnud meili kahe onu nime ja telefoninumbriga, kellest üks oleks pidanud minuga lennujaamas kohtuma. Ega mul muud üle ei jäänud, kui tuli oma vastutulijad ise üles leida. Esimene onu nõudis minult esiteks, kui palju meid on. Kuna 5 meetri raadiuses ei näinud ma kedagi peale iseenda, siis vastasin, et ole täitsa üksi. Kui me olime kooskõlastanud, kus ma pärit olen ning mis kursusele ma õppima tulin, teatas ta, et tunni aja pärast jõuab ta kohale. Kahe tunni pärast uurisin, kas ta juba on teele asunud ning ta teatas rõõmsalt, et ta peaaegu on kohal. Uuris ainult kuidas mind oleks võimalik üles leida, ma väitsin, et eriti raskete killast see ülesanne seekord ei olegi, sest ma olen ainuke valgenahaline ja pealegi veel blond. Hiljem tuli kontoris välja, et ma olin üldse järgmise päeva nimekirjas ja onu targa näoga näitas mulle minu enda emaili. Ma kirjutasin, et ma tulen kursusele, mis algab viiendal, aga ma saabun neljandal, aga selle neljanda lause jättis ta ennatlikult lugemata.