Maikuus lapates Tartu ülikooli kodukat, jäi mu silm pidama stipendiumitel ja nende tingimusi ükshaaval läbi lugedes, jõudsingi ma Indiani, kus oli kirjas, et India riik katab sõidu- ja elamiskulud, aitab muretseda raamatud ja annab ka väikse taskuraha, sina ole ainult hea, tule ja õpi. Selline stipendium on ju lausa taeva kingitus ning ma valisin endale kursuseks „Tourism management.“ Kandideerimiseks oli vaja saata oma viimase ülikooli diplomi koopia koos kooli templiga; tõestama, et ma oskan inglise keelt ja olen seda varem kuskil õppinud, kirjutama eestikeelse motivatsioonikirja ning täitma kuuelehelise taotlusvormi, kuhu oli ka vaja arsti allkirja ja templit. Arsti juurde läksin ma Hispaanias koos tõlgiga ning lootsin südamest, et doktor nõustub tegema paberile imekiirelt pluss, pluss, miinus, pluss – sellised pidid olema temale esitavate küsimuste vastused. Ma oleks võinud ju ise ka nendele vastata, kui ma ainult selle templi kuskilt oleks leidnud. Aga arst, olles andnud oma nooruspõlves arstivande, tahtis minust kui patsiendist rohkem teada ning ta ei olnud üldse nii kindel, et ma juhuslikult ei põe näiteks tuberkuloosi, kollatõbe või Aidsi. Ma küll küsisin, kas ma näen nii haige välja, mind korraks silmitsedes, vastas ta, et ei näe, aga ikkagi … Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et tema paneb allkirja ning plussid-miinused kirja, mina lähen järgmine nädal verd andma. Kui kõik paberid olid 13ndaks juuniks Eestisse saabunud, hakkasin ma vaikselt vastust ootama, sest kursus pidi algama 05ndal septembril. Juuliks ei olnud veel midagi kuulda, kui ka august saabus sama vaikselt, olin ma juba India vaikselt maha tõmmanud mõtetest. Aga 25nda augusti hommikul sain ma Inglismaal olles oma hispaania numbrile hommikul kell kaheksa kõne, kus küsiti Ratamarit. Kuna mina ei suutnud oma identiteeti kuidagi selle nimega seostada, siis kõne katkestati. Vaadates numbrit, siis oli see Soome oma, surfates netis, oligi mu sisetundel õigus, tegemist oli India saatkonnaga. Meili vaadates selgus, et nad olid mulle India piletite bronni saatnud ning Finnairi vastutav inimene, oligi see tundmatu Ratamari. Ega nad seal saatkonnas muljetavaldavalt targad just ei olnud, küsisid imestunult, kas ma nende kutset kätte ei olegi saanud. Ma leidsin, et pileti bronnil ja kutsel on ikka vahe sees ning nad lubasid mulle uuesti kutse saata. Järgmine päev kui ma kutse kätte sain, vaatasin, et see oli eelmise päeva kuupäevaga, arvatavasti nad peale minuga suhtlemist hakkasid seda alles koostama. Samas kui nad muidu täitsa oma india ajaarvamises elavad ja telefonidele vastamist nagu tuld kardavad, siis saatkonda jõudes suutsid nad viisa küll ühe päevaga valmis vorpida.