Kuna ma olin maganud peaaegu segaseks ennast, siis täitsa õigel ajal olin ma hommikul söögisaalis. Mida mulle siis pakuti? Esimene, mis kohe naeratuse näole tõi, olid maisihelbed, kahjuks ei näinud ma ei piima ega jogurti, mis sinna peale kallata. Kuna laua taha istudes tundus, et naaber on kuskilt endale ikkagi piima suutnud välja võluda, tahtsin mina ka. Kahjuks ei tulnud ma selle pealegi, et see piim mitte külm, vaid tuli kuum on ning minu maisihelbed esimese minutiga maisipudru kuju võtavad, mistõttu jäidki need söömata. Aga valge eurooplane nagu ma olen, läksin ma peale söömist söökla vastutava onu juurde ja uurisin, kas homme hommikul oleks võimalik minu osa piimast kuumutamata jätta. Igatahes näitas ta mulle kätte noormehe, kes minu külma piima eest järgmine hommik vastutab. Aga hommikusöögi juurde tagasi tulles, oli mul ka võimalus munavõileiba teha, aga millegipärast on ainuke tunnustatud söögiriist siin lusikas, millega saab nii võid määrida kui ka muna hakkida. Mingi omapärase piruka sain ka, mille täidise tuvastamisega ma ei saanudki hakkama. Meenutas kahtlaselt magus-soolast pirukat, mille sisuks oli moos koos hakitud oliiviseguga, kohe kindlasti oli see mingi delikatesspirukas, mida mina oma talupoja mõistuse ja maitsmismeelega ei suutnud tuvastada.
Söögisaalis ringi vaadata, olid enamus inimesi kuskilt india lähistelt või Aafrikast pärit. Eurooplasi tuvastada ei andnud ning blonde peale minu polnud ühtegi. Eile öösel kuulsin ma läbi une vene keelt ja mõni nägu meenutas kahtlaselt Lasnamäe venelast. Ega mu kõrv mind eriti ei petnudki, sest nendel kuulsatel infomiitingutel (kus eriti targemaks ei saanudki ning kui ma käe tõstsin, et küsida, oli onu puldist juba teadmatus suunas kadunud) oli ka kunagiste vennasvabariikide esindajaid nagu armeenlasi, usbekke, kõrgestaanlane, isegi mongolialane üritas midagi venekeeles purssida. Kuulu järgi kohalikud koos meie ehk välismaalastega ei õpi, vist ei ole integreerumise idee siinkandis eriti populaarne.
Järgmise miitingut oodates õnnestus meil IT-poiss kätte saada, kes ükshaaval hakkas igaühe laptopi koode toksima. Minul õnnestus oma laptop nr kaheks sokutada ja peale nr kolmandat olid tema koodid otsa saanud ja teistel tuli oodata paar tunnikest veel, kui ta ükskord tagasi suvatseb saabuda juba uute koodidega.
Järgnevalt tutvustati meie projektijuhti, kelle nimeks on T.V Reddy, ma arvan, et see on ka ainuke india nimi, mis mulle meelde jääb ilma pingutamiseta kuni kursuse lõpuni. Ega seal miitingul midagi tähtsat ei räägitud, mainiti vaid, et kuna me andsime oma passid ära, siis ega me neid ennem kursuse lõppu ei näe ning ringireisimine ei ole just eriti plusse punkte koguv tegevus, aga millal ma ennem neist plusspunktidest eriti hoolinud olen? Ajasid veel mingit jura, et reisimiseks on vaja oma ehk Eesti ministeeriumi luba, muidugi unustati täpsustama millisest ministeeriumist juttu on. Koos passidega koguti ka tagasisõidupiletid ära, aga selle ma võin järgmises internetipunktis uue printida. Vastutasuks jagati meile paberid välja, kus kirjas, kes me oleme ja mida me õpime, pidime nendega saama endale telefonikaarte osta. Muidugi ega meile stipendiumiraha ei ole siiani kätte jaotatud ning vaadates kui kiirelt nad ennast liigutavad ega seda vist ennem kuu lõppu oodata ei tasugi.
Vahepeal oli saabunud mu toanaaber Mauritiuselt ning kuna võti minuga kaasas oli, istus ta õnnetu tund aega ukse taga. Nad siin omaarust kavalad ning annavad toa peale ainult ühe võtme ja neid eriti ei huvita, et me erinevatel kursustel õpime. Enamjaolt oleme me täna üksteist ja võtit otsinud nagu päkapikk onni mööda kooli territooriumi taga. Mina olin vist tiba kavalam, saabusin kohe registratuuri ja nõudsin varuvõtit ning kõndisin nii kaua onul järgi, kui mu toauks oli uuesti avatud. Ega ma ometi nende imeliku süsteemi pärast uske taga ei kavatse istuda.
Projektijuht luges meile sõnad peale, et ärge te kuhugi minge. Mis mõttes, et istungi ainult siin ja imen näppu, tiba palju loota, kui aus olla. Liiklus on küll tõsine kaos, tukk-tukk ajab tukk-tukki taga vahelduseks bussid, jalgrattad ja mootorrattad ning ega muud üle ei jäänudki kui täitsa ülbe näoga lihtsalt üle tee jalutada. Kuna kõik potentsiaalsed jalutajad kadusid mingi hetk teadmatus suunas, asusin ma ise avastusretkele. Ja otseloomulikult sattusin ma oma nõrkuse ehk jumalate otsa. Tundub, et praegu käivad suured pidustused, selle elevandi näoga jumala auks. Kui ma templi uksest ennast sisse soovisin poetada, saabusid parasjagu kolm naist ja kuna ma jätsin kõhkleva mulje, võtsid and mind oma kaitsva tiiva alla. Ja nii ma käisingi nende järel neljas templis jumalat vaatamas ja katsumas. Otseloomulikult sain otsa ette punase täpi, preester õnnistas mind ning andis mulle pisikese kulbiga peo peale kookose maitselist pühavett. Ühes templis sõime me ka mingeid natuke paberimaitselisi helbeid, aga väidetavalt toovad need õnne ja sel juhul võin ma neid ju mitu peotäit süüa. Igatahes võib öelda, et mu India reis on ilusti sisseõnnistatud. Hiljem kutsus kõige agaram tädi mind endale külla, pakkus mulle greibimaitselist jooki ja küpsiseid, sekkasin kogu ta elamise üle ning käisin ka teisel tädil külas, tuleb ju kohaliku eluoluga ennast kurssi viia.
Võib tänulikult väita, et õhtusöögil sain ma oma kahvli ja noa kätte. Hetkel, mil kurgisalat vägisi mööda taldrikut eest ära kimas, leidsin, et on viimane aeg sööklateeninduse eest vastutavalt onult küsida, kas ma saaksin ikkagi kahvli ja noa. Ja saingi, täitsa oma isiklikud, sest tundub, et see on reeglite vastane, seetõttu kannangi ma neid endaga nüüdsest kaasas ja teen näo, et nii ongi kombeks, et ma olengi nad Eestist kohe kaasa võtnud.