Suveplaane tehes, ei tulnud mul mõttessegi minna Türki, veel vähem seal töötada, aga tundub, et saatus kavaldas mind seekord üle ning plaanitud hooaeg ei möödunudki Kreeka kuurordis naeratades. Olin parasjagu Rhodosel ja käimas oli minu versioon tuntud vene multikast “Päkapikk otsib onni ” ehk kui ma oli leidud töö, siis ei olnud mul kodu ning kui mul oli kodu, haihtus peagi töö. Parasjagu olin jõudnud selle saaga teisse ossa. Istusin rannakohvikus ja tegin uusi suveplaane, kui järsku saabus üllatus-sms Türgist ning mu türklasest sõber palus endale appi tulla lazy day laevale, kus parasjagu otsiti ettekandjat ning millegipärast olin meenunud talle mina.
Marmaris oli juba ammu võitnud mu südames erilise koha – oma esimese tšarterreisi aastaid tagasi tegin ma just sinna ning hiljemgi olen seal
idamaist hõngu nautimas käinud. Marmaris on Rhodosest katamaraaniga tunniaja sõidu kaugusel ning järgmiseks päevaks ostsingi ma endale ühepäeva kruiisi Türki. Ilus oli jälle üle pikaaja tagasi olla – tunda rõõmu basaari saginast, vaadata gruppide kaupa liikuvaid lumivalgeid turiste, näha Marmarise versiooni hulludest päevadest, kuulata ilusaid ja veelgi ilusamad komplimente. Peale kohustuslikku turismipaketi, asusin ma otsima oma laeva. Sõnumites oli seda kiidetud taevani, aga ma olin kindel, et see on aiult minu kohale meelitamise trikk, et tegelikkus peitub koidest näritud kalapaadis. Kuid seekord, oh seda imet, ei oldudki üritatud mind petta ning politsei jaoskonna ees kai ääres oligi ankrus sadama suurim puidust laev – Paradise. Mu viimasedki kõhklused haihtusid, kui kogu kuueliikmeline meeskond mulle nagu teine päike vastu naeratas. Leidsin, et kaotada ei ole midagi ning võtsin pakkumise vastu. Mind palgati ettekandjaks nn laisklemistuure tegevale laevale ning tundus ju ideaalne töökoht – laev sõitis hommikul kümne paiku sadamast välja, tegi kolm-neli ujumispeatust, mille sisse kuulus ka tunnine lõuna, ülejäänud aja võtsid turistid päikest ning kella viieks olimegi sadamas tagasi. Minu arvates paremat töökohta annab otsida. Pidin igal võimalikul ja võimatul moel jooke pähe määrima, sest see oligi saladus, kuidas laeva pidamine ennast ära tasus. Olles laevas ainuke naine ja pealegi blond, siis enamjaolt usaldasid turistid mind rohkem kui tõmmut türklast. Minu teine ülesanne, mis ei olnud üldse vähem tähtsam kui esimene, oli selle seitsme tunni jooksul klientidega suhelda ja nende päev võimalikult lahedaks teha ning muuseas välja uurida, kas nad tahavad midagi osta – kulda, vaipu, jahte, lasta teha tattood, panna hambakaunistust ning kõike seda pakkuda neile turuhinnast soodsamalt, ise seal juures komisjontasu teenides.
Et me sajast laevast kuidagigi välja paistaks, arvas me mänedžer, et aeg on tegutsema hakata. Temal nimelt oli briljantne idee, hakkame tegema Ottomani õhtuid – pakume iidsest impeeriumist pärit rahvuskööki, asjale lisavad sära tolleaegsed haaremi kostüümid, dekoreerime laeva ära ja et asi ikka ehtsam oleks, peame ka ühe türgi pulma maha. Kuna ma olin ainus naine laevas, siis ega mul eriti valikut ei olnud, pidin iga nädala korra või kaks abielluma iidsete traditsioonide järgi. Siiamaani on kahju, et me mänedžer ideid kuidagi ellu ei suutnud viia, mistõttu jäin mina oma meeste haaremist ilma, oleks ju ikka muljet avaldav kollektsioon hooaja lõpuks tekkinud.
Oma elu esimese delfiinigi nägin ma just selle laeva pardalt. Olime millegipärast vahepeal muutnud laeva nime, kui kruiisile saabus inglise perekond ning väike Michael küsis, et kuna me oleme Dolphins boat, kas see tähendab, et me näitame talle delfiine. Lapsele ei ole ilus valetada, seega ma ütlesin, et kui me midagi väga-väga tahame, siis see ka juhtubki ning kui sa delfiini näed, ütle mulle ka. Keset merd, kuulsin ma võidukat kisa esimeselt korruselt ja kohale tormates, näitas õnnelik poiss käega mere poole ja hõiskas rõõmust – delfiin, delfiin. Ma siiralt usun, et tänu selle lapse soovile, oli ka minul võimalus kaugelt delfiini näha.
Kella viieks jõudsime me tavaliselt tagasi sadamasse, kiire riiete vahetus ning peale lühikest puhkust hakkas pihta järgmine osa tööst – kliendi püüdmine. Algul minu jaoks päris võõrastav, ei ole ju põhjamaa inimesena harjunud kedagi ilmaasjata tüütama, aga inimene harjub kõigega. Kõige tähtsam on võita esmane tähelepanu ja järgmise päeva kruiisi pilet ongi peaaegu müüdud.
Kella kümne paiku hakkasid turistid suunda võtma nn meat marketi poole ehk lihaturg nagu baaride tänavat kohalike keskel kutsutakse. Tänav, kus päeval jalutades ei oskagi midagi kahtlustada, muutub ööhakul kardinaalselt – igast majast on saanud kas baar, diskoteek või ööklubi, kust kostev muusika üritab üle trumbata naabrit ning iga järgmise ukse ees on eelmisest veelgi seksikam sisseahvatleja. Seda suunda võtvat inimmasside Paabelit oli omamoodi huvitav vaadata, enamjaolt üritati üksteist üle trumbata riiete vähesusega ning tuli tunnistada, et vähemalt Inglismaa tolle hetke moeröögatus oli mini teksaseelik ja pikasäärsed kauboisaapad. On ju teada tuntud tõsiasi, milleks ikka naised Türki tulevad, kui mitte ei ole see salapärane aura, mis kohalike meeste ümber hõljub ning siinseid mehe poegi peetakse millegipärast võimekamateks kui koju jäänuid. Samas on liikvel legend, et kui ainus naine maailmas elaks kuu peal, võtaks türklane hoogu ja hüppaks talle sinnagi järgi. No jah … Kui aus olla, komplimente oskavad nad küll teha ning seetõttu tunnevadki naised ennast erilistena. Seetõttu ongi kuurortides meeletult ühe päeva-, ühe nädala romansse, aga eks see ole selliste kohtade võlu ja ilu. Kogu selle roosamanna sisse kaob reaalsus mingi hetk ära, sest iga päev on võimalik näha samu türklasi jalutamas uue kaunitariga käevangus, aga kui keegi mitu päeva ühe ja naisega on, tekib imestus, et miks ometi, sest see on vastuolus sealse eluviisiga. Muidugi on omamoodi hale vaadata, kui 20aastase noormehe käevangus on 60aastane naine, aga kui järgmine päev uus vanadaam rõõmsalt temaga käsikäes jalutab, siis jah, mis ma ikka kosta oskan. Igaühel on oma idee, kuidas raha teenida ning vanadaamide bisness, ongi eriti tulutoov, kuigi mõnikord juhtub ka seda, et naine, olles pruunide silmade kütkeis, kaotab puhkuse jooksul kogu oma maise vara.
Esimestel päevadel elasin ma ühes kahest laevakajutist. Kuid paari päeva jooksul kadus minust laevas elamisvaimustus, sest kunagi ei olnud
teada, kas mõni väsinud hing ei ole minu koikusse lõunauinakule maandunud ning riideid tuli ka aeg-ajalt tikutulega taga otsida, sest nad olid lihtsalt kellelegi ette jäänud. See kõik eelnev ei olekski mind nii väga häirinud, aga kui mul ikka oma isiklikku wc ja dušši ei ole, siis hakkab röökima häirekell mu peas ning aeg on hakata kolima. Muidugi on iga laeva peal dušš, aga see asub tavaliselt laevatrepi juures, et kui ujumast tuled, saaksid uhada kiiruga suurema koguse soola maha, seega tuli kurbusega tõdeda, et see ikka ei ole mõeldud veemõnude nautimiseks. Kõike seda arvesse võttes asusin ma otsima endale uut elamist, muidugi ilma kontaktide ja komisjontasuta ei oleks see mõeldav olnud. Fortuuna oli seekord asunud minu poole ning oma uue kodu leidsin laevast umbes 200m kaugusel keset basaari. Muidugi algul oli harjumata, et sagin käib tihti varavalgeni akna taga ning sellele järgneb uue päeva uued hääled või keegi laulab akna all serenaadi nii kõvasti ja valesti kui võimalik, saates ennast akordionil hoopis teises taktis või lihtsalt midagi suure kolinaga kõrgemalt korruselt alla virutatakse, aga ma ei kurtnud, sest lõpuks ometi oli mul oma vannituba. Mulle küll algul reklaamiti, et mul on 24 tundi soevesi, aga mulle alati tundus, et kui mina vannituppa jõudsin, oli tiksumas kahtlaselt 25 tund. Mul oli mind mitte eriti armastav soojavee boiler, mida mina kui soojavee sõltlane alati maksimumi peale keerasin, kuid vastutasuks minu kaheminutilisele õnnele, lülitas ta kogu korteri elektrisüsteemist välja, kaasa arvatud iseenda. Õnneks sai seda tagasi lülitada vannitoa vastas seinast. Kahjuks piirdus soe vesi ainult duššiga, ülejäänud kraanidest tuli aiult külma vett. Algul mu 25tunnine soojaveesüsteem tekitas mõtte, et tuleb vist jälle uut kodu otsima hakata, aga kui ühel õhtul kogemata kraanikausi äärele jäetud läpakas msn tööle hakkas, ei olnud ma enam nõus kuhugi kolima.
Hooaeg ei olnud alanud eriti hästi, küll oli segavaks faktoriks jalgpalli mm, küll valed turistid Ida-Euroopast, kel rahakott päris õhuke, mistõttu tuli mingi hetk tunnistada, et meie laeva mänedžeri heasüdamlikkuse eest tuli maksta oma hind ehk laev oli läinud pankrotti. Minu järgmine töökoht ühendas nii vaibapoodi kui restorani. Mina assisteerisin vaiba-koti poodi, kus mu oskused kotte seinale klammerdajaga kinnitada jõudsid peagi profitasemele. Alla tuli küll vanduda vaiba viskamises, mis õieti visates, teeb õhus paar graatsilist ringi ja maandub kliendi jalge ette. Ma küll nurga taga harjutasin, väiksemate vaipadega, millega sain kuidagi hakkama, kui ühe silma kinni pigistada, aga suuremad ka parima tahtmisega meenutasid maandudes hunnik õnnetust. Hooaeg ei läinudki aja jooksul paremaks, seega me vaibapood muutus tasapisi riidepoeks ning lõpetasime ehtepeona. Istanbulis varusid täiendamas käinud omanik, suutis sealt päris omapäraseid asju tuua – tema arvates oli viimne moeröögatus – seelikud, mis meenutasid värvikirevaid mustlasriideid, millega ma ei julgeks kodus kartulipõllulegi minna ja need tuunikud, mida vene mammid nii vägisi osta tahtsid, kuid kahjuks mahtus nende pea ainult vaevu-vaevu sisse. Ega me restoranilgi pikka pidu ei olnud, kolme nädala pärast tuli see klientide puudusel sulgeda ning vaiba-riide-ehete bisnisiks muuta, kuigi minu arvates olid me kliendimeelitajad esinaeratused täitsa tasemel. Minu elu kulinaarsemad elamusedki on just sellest restoranist pärit. Tellitud kana-makaroni supp saabus lauda ilma vedelikuta, mis andis mulle võimaluse esimest korda elus süüa suppi noa ja kahvliga. Järgmine katse oli saada makaronisalatit, kusjuures ma kirjeldasin neile täpselt, mis ma tahan, meenutas mu salat lauda jõudes auravat pajarooga, peale mida tegime me kokaga vaikiva kokkuleppe – mina ei telli, mida ma tahan, vaid kokk teeb mulle midagi oma äranägemise järgi.
Varsti sai ka hooaeg läbi, eriti rikkamaks ma rahalises mõttes küll ei saanud, aga see kogemuste, naljade pagas on võrratult suur ning üks päev vanaemana kiiktoolis kiikudes, on mida lastelastele pajatada. 03. 2007. Stiil