Kui ma hommikul peaaegu südameataki oleks saanud, sest tundus, et rõõmsameelne toateenindaja jäigi oma näppu uksekellal hoidma, mis teeb häält nagu siga röögiks aia vahel, hakkas mu peas tekkima plaan, mis kinnistus peale seda, kui ma kõrvalt voodit sekkasin ja oma hämminguks märkasin, et mu toanaaber põõnab südamerahus edasi kogu sellest ümbritsevast trianglist hoolimata. Juba ennem hommikusööki olin ma nagu kukulind registratuuris, et teha neile selgeks, et ma protesteerin kategooriliselt sellise vägivaldse ülesajamise vastu ning kui sellele naljale mingit tsiviliseeritud lahedust ei suudeta leida, lõikan ma külma kõhuga lihtsalt uksekella juhtmed läbi. Onu teisel pool lauda soovitas maalida suure sildi, kuhu kirjutada NO TEA ja kleepida see uksele. Igaks juhuks maalisin ma õhtul sildile ka NO COFFEE, sest indialase loogikat ei või kunagi ette teada, järsku loeb sildilt NO TEA ja tema jaoks tähendab see, et kui ma teed ei taha, siis kohe kindlasti jooks ma tassikese kohvi. Taktikaliselt kleepisin oma suure sildi uksekella peale, et nad ei saaks hiljem väita, et nad ei näinud silti.
Minu loengud jätkusid sissejuhatavate osadega ehk meile tutvustati raamatukogu ilu ja võlu ning väideti, et neil on igat sorti raamatuid olemas, ole ainult mees ja oska küsida. Ja siis ma küsisingi, et ma sooviks lugeda raamatuid, kuidas kohalikud on muutud oma religioosseid suundumusi – hinduismist islami. Tundus, et ma olin leidnud raamatukogu nõrga koha, ei ühtegi selle teemalist raamatut ei ole riiulitel. Raamatukoguhoidja ei olnud isegi kindel, et midagi taolist on siinses raamatuäris üldse saadaval.
Kuu lõpus on tulemas kahepäevane raamatulaat, kus igaühel on võimalik osta raamatuid 5000 ruupia kinkekaardi ulatuses. Ma olen kaks päeva nagu hüüdja hääl kõrbes olnud nõudes nimekirja, et mul tekkiks juba eelnevalt aim valikuvõimalustest, aga siiani on minu hõisked nagu kurtidele kõrvadele esitatud. Samas hoiatati, et soovitud raamatu saamiseks peab saama paberile oma kursuse juhendaja ehk TV Reddy allkirja, mis ei tohiks eriti raske missioon olla, sest turismi alla annab ju peaaegu kõike sokutada. Alustades mu teoloogia raamatutest lõpetades laste muinasjuttude ja kokaraamatutega. Nagu väideti isegi üks telliskivi ehk sõnaraamat on lubatud endale soetada.
Turismiloengus suutsime me ära defineerida, mis on turism ja milliseid vahendeid on vaja, et turism toimuks ideaalselt. Kahjuks suutsin ma onu sära vähendada, kui tahvlile saabus slaid illustreerivate piltidega, kus ta käinud on, sest kaks pilti oli tehtud mu teisel kodumaal – Kreekal ja ega ma seda ometi omateada ei saanud jätta, et seal on Meteora ja Santoriini.