Järgmise päeva hommik oli hall, mis hall, aga ilmateade lubas ikka oäeva peale päikest. Kui talupoja loogika väidab, et vaatad aknast välja ja umbeski saad aru, mis sind ootamas on, siis Türgis tasus pigem panustada, et see ilmateade räägib lõpptulemusena tõtt.

Reaalselt Türgis ilma netita hakkama ei saa. Elisa poolt pakutud nädala pilet maksab 24 eurot ja 1 GB, sellega eriti kaugele ei purjeta, kui on vaja Google mapsi, millest teed jälgida, hotelle otsida ja vaatamisväärsusi lisaks sekata. Lihtsalt mainin ära, booking.com ei tööta Türgis, seal on öömajade leidmine tõsine õhtune väljakutse, kui uude linna jõuad. Minu õnneks nägin ma enne minekut ühte teist giidi, kes oli hiljuti Türgist tulnud ja andis oma kohaliku mobiilkaardi mulle, kus oli 15 GB. Ausalt, olin väga tänulik. Aga sealsed turisti mobiilkaardid on kuuajase kehtivusega ehk loe 28 päeva ning muidugi sai see neljapäeva ööseks otsa. Ilma hoiatamata sain ma õhtul sõnumi, et kohe lülitatakse teid võrgust välja ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Whats app küll ime läbi töötas edasi, kuid kõik teised äpid poole sõna pealt lõpetasid töötamise. Hommikul tiirutasime mööda Demret ja otsisime minu türgi nr telefoniäri, et järsku on võimalik juurde laadida. Reaalselt ostsime 5 GB, saime 10GB ja seda kõike 175 TRY eest. Hinda ja mahtu ei saa kuidagi Elisa pakkumisega võrrelda, mis tundus röövimine päise päeva ajal. Ega alati hotellides netti ei olnud, isegi kui väideti, et on, siis võrk oli, aga nende pakutud kood ei töötanud. Kui küsisid, miks ei tööta, siis vastus oli kohe parandame ära, aga kohe ei saabunud meie seal viibimise ajal.

Selle päeva suund oli Trooja hobune, sest kes ei oleks näinud Troojast filmi, kus Brad Bitt ja Orlando Bloom peaosasid mängivad. Aastate jooksul on hobune asukohta vahetanud ja Trooja varemete vahelt Canakkale promenaadile kolinud. Kuskilt ma ei märganud selgitust, mitu inimest sinna sisse mahtus, nii oleks tahtnud ju teada. Aga hobune nähtud 😉

Google maps saatis meid põhimõtteliselt igal võimalusel läbi Kapa-Kohila järgmisesse kohta, mis muidugi andis ülevaate kohalikust külaelust. Üks omamoodi nähtus jäi silma ringi sõites, papist politseiauto koos politseiga. Teine asi, kui Eestis kiirteedel on võimalik suunda nii muuta, et sa kogu liiklust kinni ei pane ehk meil on ringteed ja ülesõidud, siis Türgis on selleks valgusfoorid. Kui Eestis on jalakäijate roheline tuli suht olematu pikkusega, siis Türgis millegipärast ootad sa autos lõpmatult, millal ometi roheliseks läheb. Jalakäijate reegel mulle tundus on, et võimalusel mine suvalisest kohast üle või kui tuli läheb punaseks, hakka aga teed ületama.

Järgmine hommiku startisime Izmirist Efesuse poole. Õnneks oli hooaeg juba läbi, nii et parkimisplatsil oli täitsa võimalik endale koht leida. Nägin III kirikukogu toimumiskohta, kus otsustati – kes siis ikkagi Neitsi Maarja on? Seinte peal olid sildid, et siin on palvetanud paavstid. Kui just ei teaks, mis kujuga on altariruum, siis jääkski seda otsima. Muljetavaldav oli hoopis ristimisruum, iidsed seinad ristisümbolitega marmortahvlitega kaetud. Seal ringi jalutades tekkis eriline rituaalne tunne.

Amfiteatris on alati lahe jalutada, viimati ma vist olin Delfis, kui mälu mind ei peta. Aga istud ja ootad, millal ometi etendus pihta hakkab ning siis tõded ma olen vähemalt tuhat aastat hiljaks jäänud.

Kuna ma olin Celsuse raamatukogu ennem pildi pealt näinud, siis mu ootused olid suuremad, ma lootsin, et ta on veel kõrgem ja võimsam. Aga kui kogu kompleksi võrrelda, siis oligi kõige vingem sellest. Mingi hetk jäi natukene arusaamatuks see äriidee, et ma ostan pileti ja siis tuleb välja, et kõikjale ma ikka ei saa selle eest. Kahes kohas oleks pidanud extra juurde maksma, aga see ei tundunud kõige mõistlikum idee.

Peale Efesost võtsime suuna Neitsi Maarja juurde ehk tema viimane kodu, kus täna asub kirik. Natukene kriibib hinge, et miks tuleb pühakodadesse sisse astudes raha maksta, aga kui ei ole sinu pühakoda, võibolla on siis õigustatud. Samas oli veel kuskil silt, et kõigele lisaks võiksite veel annetada ka. Siis tekkis eriti suur hämming, et te soovite, et ma maksan kaks korda sama asja eest. Ma saan aru, et tuleb osata küsida, aga kas see üle eetika piiri juba ei lähe.

Sees küll pilti teha ei tohtinud, aga … Seal oli nii ikoone kui ka Neitsi Maarja kujusid. Muidugi seina peal tahvlid, et paavstid on seda kohta külastanud. Samuti vitriinkapp kingitustega, et imed on sündinud. Aga kui sa ei ole ennem, midagi taolist näinud, tekitab see kapp lihtsalt hämmingut. Kuskil selgitust selle kohta ei olnud. Kapist ma kahjuks pilti teha ei saanud, sest parasjagu vooris turiste minu ja kapi vahele.

Minu lemmik oli soovide sein. Paberit ei olnud ja pastaka leidmiseks oleks pidanud kotkasilm olema. Õnneks me parasjagu kirjutasime üles kulusid, siis sealt ma paberi rebisingi ja pastakas oli omast käest võtta. Kõiki oma 101 soovi Neitsi Maarja hoolde ei jätnud, aga suurimad ikka. Soovide kirjutamine oli kerge töö, aga paberi sinna jätmine oli oskus oma ette. Kõigepealt ma üritasin seda kuhugi prao vahele toppida ega ikka ei õnnestunud, kukkus välja. Lõpuks ma pressisin sinna soovide keti vahele. Millegipärast seda kõike tehes meenus mulle film „Letters of Juliet“.

Järgmine koht, kuhu sel päeval oli plaanis veel jõuda oli Pamukkale. Kas Google saatis meid järgmise Kappa-Kohila ringiga? Otse loomulikult. Tänu sellele keerutusele nägin mina esimest korda elus puuviljapõldu. Tänu google armastusele saabusime Pamukkale alumise sissepääsu juurde, kus turiste oli olematult. Sissepääsu juures tuli oma jalanõud jalast võtta, arvatavasti muidu oleks me kahjustanud seda imeilusat valget kuumaastikku. Kuidagi imelik oli jalutada, sest valge tavaliselt on lumi ja jää ning seal peal eriti vabatahtlikult paljajalu ei kõnni.

Mida kõrgemale me ronisime, seda rohkem oli turiste. Samas ega piirdeid eriti ei olnud ja mõnes kohas oli libe, nii et pakun, et hooaja jooksul keegi ikka sealt alla libiseb. Mõni koht alt tulles oli ohtlik, kui ühel pool on bassein ja siis on 30 cm kitserada, kust sa saad üles ronida ja siis on kraav, kus vesi mäest alla soovib voolata, kuid vene turist sama hoolikalt kraavis istudes takistab seda tegevust. Kui astuda seal kitserajal valesti, siis on räigelt libe. Me olime seal natukene ennem päikseloojangut, kui värvid ja kontrastid on eriti teravamad. Aga üleval olles, kus olid massid, ongi arusaadav, miks turiste alumise värava juurde ei tooda, sest kõik mäest üles minna ei suuda ja nagu ma mainisin, on mõni koht ohtlik ning giidi jaoks oleks see õudusunenägu kõiki turiste mäkke talutada ja sama teed pidi mäest alla tuua. Kui sinna iseseisvalt minna, siis soovitan auto alla parkida ja mäkke ronida, mitu korda ägedam kogemus.