Esmamulje Istanbuli lennujaamast oli suur tühjus. Vahepeal ma jalutasin koridorides üskinda, üritades aru saada, kuidas sealt välja saab. Kaua ma ikka kõnnin siia-sinna, trepist üles- alla ning exit silt kuidagi iga sammuga kaugeneb minust. Otse loomulikult võeti mind enne lõppu koti kontrolli, mis oli mõeldud ainult väljavalitutele. Tavainimesed said otse jalutada, mina sain teha lisasamme. Kuid lõpuks leidsin ma tee välja, siis juhiste järgi tuli mul leida lift, sõita -2 korrusele ja 12 posti juures oodata.
Selle päeva reisiplaan nägi ette Hagia Sophia, hipodroom ja Basiilikatsistern. Eriti rohkem ei jõudnudki. Hipodroomist ma mäletasin obeliski ehk ma olen seal ennem olnud. Hagia Sophia on aastaid olnud soovinimekirjas. Eelmine kord aastaid tagasi Istanbulis olles, siis kui Google ei olnud tegija, Lonely Planeteid ei olnud eriti saadaval, siis kohalik türklane väitis, et Hagia Sophia ei ole midagi, aga sinine mošee, vat, see on koht, mida tuleb külastada. Kuigi tänaseks on Konstantinoopoli au ja uhkus uuesti mošeeks saanud, siis vaatamata ponnistustele kristlikku aurat ja kunagist hiilgust ei ole suudetud peita või maha kratsida/pesta. Kahju oli, et teisele korrusele ei saanud ning väidetavalt on see kõik remondis järgmised kolm aastat. Ühe ikooni nägin ikkagi ära. Palju aega seal olla ei olnud, sest me saabumisime paar minutit ennem palve algust ning siis paluti neil, kes ei ole moslemid lahkuda. Aga nähtud ning kindlasti tahan üks päev tagasi minna.
Basiilikatsisternidega juhtus aastaid tagasi sama lugu, mis Hagia Sophiaga, aga seekord tegin plaani mina, nii et käisime ja külastasime ära. Võrreldes kõiki muude muuseumitega küsiti seal küll hingehinda, ühe inimese sissepääs oli 1000 TRY, aga asi oli seda väärt. Ma ei tea, kas igakord pakutakse süüa, aga kui meie tsisterni jõudsime, siis oli seal Kreeka jumal ja kaetud snäkilaud.
Tsisternis ringkäik oli tähistatud rada, mida kaunistasid erinevad vees olevad kujud/teosed ja aeg-ajalt muutus ka taustavalgustus. Aga 336 kaheksameetrilist sammast, mille vahel saab jalutada, tekitab võimsa tunde. Sambaid vaadates tundus, et kasutusele on võetud ka iidsed Kreeka templisambad, mis sa ikka ise neid tahud, kui keegi on sinu eest töö juba varem ära teinud. Sai ka tõtt vaadata kahe Meduusaga, õnneks ära ei kivistunud see peale.
Sellega tegelikult oli selle päeva kultuuritrip lõppenud ning tuli üles leida auto. Järgmine idee oli saada küpsekartul lisanditega ehk suurel keedukartulil lõigatakse pealne ära, sisu põhimõtteliselt songitakse või ja juustuga ära ning siis saad lisandeid juurde osta. Kui mina mäletasin, et seda müüdi lahe ääres, siis selle üles leidmine võttis aega. Kui me koha üles leidsime, siis oli järgmine väljakutse, kuhu parkida auto. Reaalsus on, kui on märk, ära pargi, siis kõik pargivad, seega need kohad olid täis. Järgmine autoparkla üllatas kohe mitme eest. Tavaliselt parkla tähendab, et seal on inimene, kes kotkapilgul su autot põrnitseb ja selle eest raha sisse kasseerib. Seekord tuli auto jätta hotelli sissesõiduteele ning autovõtmed neile usaldada. Kui me tagasi tulime, siis hakati me autot raadiosaatjaga otsima ehk üks meestest oli pandud me autoga mööda Istanbuli sõitma, kus üks ummik ajab teist taga. Selline eriline autoparkimine maksis ka hingehinda – 580 TRY, samas kohalik sai 100 TRY. Röövimine öö hakul, aga mis sa teed, kuhugi tuli see auto ju jätta, kui kartulit tahtsime süüa.
