Kui ma planeerisin Türgi trippi, siis ma mõtlesin, et võiks olla mingi matkarada või loodusretk ehk midagi, mis ei meenuta ühtegi kirikut ega antiikseid varemeid. Raamatuid ja netti lapates jõudsin ma Saklikendi kuru juurde. Tundus äge 18 km matk mägede vahel. Väideti, et novembris võibolla üleujutused, aga ma ei saanud aru, miks see minu 18 km peaks oluliselt puudutama. Ettekujutus kurust oli selline Samaria kuru taoline. Kui me hommikul algusesse jõudsime, siis 18 km oli vähenenud 2 km retkeni ja omavastutusel võis minna edasi, aga ega seda ei soovitatud. Kui 2 km, siis 2 km. Algas ju kõik ilusti silla peal, peale mida oli juba etteaimatav restoranikoht, kus ka renditi ja müüdi jalanõusid. Neid olematu tallaga võimlemissusse vaadates tundus, et mu enda pumad on kuidagi tegijamad.

Vesi ei olnud suviselt soe, aga selline Kakumäe ranna suvine variant. Kui ma nüüd järgi mõtlen, niimoodi ukerdasime kivide vahel ja mitte keegi ei väänanud oma jalgu välja, mis minu jaoks oli ime.

Muidu oli see jalutuskäik võimas. Kuna vesi oli mudane, siis enamjaolt ei olnud aimu, kuhu ma täpselt astusin. Mingi hetk tundus vees isegi turvalisem sumada kui mudas ja kivide peal ukerdada.

2 km meil ei õnnestunud läbi teha, sest mingi hetk oli vesi külmemaks läinud ja minu peast üleval pool oli kivi jõel ees, mis oleks tähendanud, et oleks pidanud kuidagi mööda kaljut üles ronima ja selle takistuse ületama. Kivi vaadates tekkis ei tea kuskilt me juurde noormees, kel oli giidisärk ja kes rääkis, et ilma tema abita on edasiminek võimatu, aga et ta end liigutaks maksab see 1000 liiri. Veel rääkis ja näitas moblast pilte, et sealpool on ohtlik, et ilma kiivrita ei saa kuhugi minna ja põhimõtteliselt ilma temata sured ära. Mina tegin kiirkalkulatsiooni, vesi oli jäisemaks läinud, kui ma oleks tema abiga ülesse saanud, oleks ma juba läbi märg olnud ja kogu ta enesemüügipropaganda nullis talupoja loogika ära. Seda nalja tasub siis teha, kui õues on soojem ja vesi on soe, nii et tuleb ümber pöörata ja tagasi minna. Samas ma mõtlesin ka, et kuidas suvehooajal see süsteem töötab, mis trikiga nad turiste liigutavad, kui inimesi on hordide viisi kurus ja kui ma tahan 18 km läbi teha, kas siis mul peab selline vari kuni lõpuni kaasas kõndima ning kas neil nii palju giide ikka on, et igaühele või 10 peale kedagi jaguks. Meie seal olemise ajal keegi ta teenust ei kasutanud ja kõik keerasid otsa ringi. Lubatud oli küll juga, aga tema telefonis oli see pigem väike 2 m kõrgune nire ja rada ei paistnud kuskilt edasi minevat. Igatahes selle kuru jaoks on soojemat ilma vaja.

Ega juga sellepärast nägemata ei jäänud, ma olin sinna sõites näinud, et vasakule minnes on juga. Suur silt oli ju tee peal. Tuligi 280 astet trepist alla minna, kuidas ma numbrit tean, sest üles tagasi marssides lugesin ma astmed ära ja alla jõudes tuli juba etteantud stsenaariumi täita – minna jõkke. Kui kurus oli vesi selline hallikas, siis nüüd oli kõik pruun ja kivisem. See juga, mis lõpuks välja ilmus, ei olnud võrreldav ligilähedaltki sellega, mida ma pildilt nägin. Sest see oli lihtsalt võimas. Ma ei ole kunagi joale nii lähedal olnud kui seekord, aga see jõud ja vibe, oli kirjeldamatu.

Järgmine peatus oli Pinara antiiklinn. Miks ma selle valisin? Pildi peal olid ägedad kaljukoopad, kuhu nad inimesi matsid ja neisse oleks sisse saanud. Kui me parkimisplatsile jõudsime, oli seal silt rock tombs. Me mõtlesime, et sööme algatuseks võileibu ja siis lähme antiiklinna vallutama. Türklased on suht kavalad, mis natukenegi meenutab antiikset kivi, sinna ümber on aed tehtud, ilusad piletid trükitud, kas asi seda piletiraha ka väärt on, ei ole enam nende mure. Putka seal oli, aga kirja ei olnud peal – et piletite müük, aiast rääkimata ja mingi hetk tuli mägedest alla üks auto. Mingi loogika väitis, et järsku saame autoga lähemale. Reaalselt mäetippudele saime jah lähemale, aga peale starti oli see suht viimane kord kui me midagi Pinarast nägime. Mida kõrgemale me sõitsime, seda kitsamaks ja püstloodis see tee oli. Ühtegi piiret muidugi ei olnud ja osa ajast olin mina imeilusa vaate pool, aga ääre peal sõites ei tundunud vaade enam üldse nii ahvatlev. Pigem tegi kõhedaks. Mitte et ma autojuhi oskustest oleks kahelnud, aga ma lugesin kahte palvet – diilisin nii Jumalaga kui rääkisin mõttes me Fiatiga – kallike, saa aru, nüüd on sinu kord olla maastur. Suht kiirelt kadus ka nett mägedes ära. Mingi hetk kui me seisma jäime ja mina läksin pilti tegema, siis autoni tagasi jõudes oli eesel meid uudistama tulnud. Ega autosid, veel selliseid rendikaid, mägedes eriti palju ju ei ole. Ta oli kohe sellise näoga, et tahaks ka saia saada ja niikaua kui ta sõi, üritasin mina tema kasukat natukene puhtamaks teha.

Lõpuks leppisime kokku taktikas, et igakord kui me peame kahe tee vahel valima, keerame vasakule, kui juhuslikult juhtub see, et enam edasi sõita ei saa, siis me oskame vähemalt tagasi sõita, loodetavasti. Aeg-ajalt nägime me mõnda maja, ühe korra ka naist hoovis, aga muidu olime meie ja mäed. Kui üles minnes oli kõhe olla, siis alla tulles, üritasin ma me Fiati veenda, et ta on maastur, mis maastur. Reaalselt me sõitsime 5 km/h, nii kivine oli ja need kivid meenutasid Kalevipoja viskekive. Oli vaja nii alla jõuda, et autokummid jäävad terveks.

Ma ei ole tasast maad ammu sellise heldinud pilguga vaadanud kui seekord, kui me lõpuks mägedest alla saime.