Narva, Narva, Narva – sõit külmale maale. Kui Tallinnas lund nii väga ei olnud, siis Narvas oli olemas. Mitte paksult, aga olemas oli. Minu selle aasta esimene lumi saabus Narvaga.
Kohale jõudes tervitas meid jaamahoonet kaunistav viisnurk, tuletades meelde ENSV.
Selle kõrval olev Eesti Vaabariigi vapp oli kuidagi mannetult väike, jättes mulje, et oleme vabad, aga nurga taga on luuramas mineviku taak ning kunagi ei oska aimata, millal toimub rünnak.
Jaama taga on näha represseeritute mälestusmärki, mõlemad daatumid ilusti kirjas nii 14 juuni 1941 ja 25 märts 1949. Ei taha mõeldagi, mis võisid need inimesed tunda, kes siia kokku aeti ja loomavagunite peale sunniti minema. Või nende, kes juba kaugemalt siia oli transporditud ning vaguni akende trellide vahelt viimast lappi kodumaast nägid. Raske hoomata, aga see on osa meie ajaloost. Ausalt öeldes ma ei oodanud seda mälestusmärki siin, sest 2016. aasta statistika järgi on siinsest elanikkonnast ainult 5,2% eestlasi. Eestlastel ja venelastel on küüditamisest erinev arusaam, aga võib-olla sõltub see ka põlvkonnast või kuidas su perekond selle õudusega seotud on. Kui ma vene koolis eesti keeles õigeusku õpetasin, rääkis mulle sealne eestlasest direktor, et see on teema, mida vene noored ei taju. Nende arvates oli see suurepärane võimalus eestlastele sõita tasuta suure ja kalli kodumaaga tutvuma. Vähemalt vene meedia on seda neile niimoodi tutvustanud ja mis mõttes meedia valetab?
Kuna aega oli, sest ekskursioon hakkas alles 12.00 ning tegemist oli ikkagi pühapäevaga, oli mul sooviks õigeusu kirikusse minna. Rongijaamast oli kirikutorni ilusti paista, seega võta ainult suund ja hakka astuma. Aga tundub, et me saabusime valelt poolt, sest tee kirikuni möödus läbi garaažide esiste üle lompide hüpates.
Ma pole ammu nii kummalisi kiriku nn naabreid näinud, aga see vist ongi ehe näide nn kirikust keset küla. Tallinna mõistes oleks see olnud kellaaeg (natukene enne 11.00), kui vähemalt Siimeon-Hannasse hakkavad inimesed kohale jõudma, mis sest et liturgia on juba 10st alanud. Kuid Narvas on kõik teisiti, jõudsime kohale lõpu akordiks. Tahtsin küll küünlaid panna, aga kuskilt osta ei olnud ja kui lõpuks leidsin koha, siis polnud kedagi, kes müüks midagi. Tuli seekord ilma küünaldeta läbi ajada. Ja rõõm on alati Eestimaal pühendatud ikoone kohata.
Kuigi kiriku asukoht oli omapärane, siis kirikul oli oma suur siseõue, huvitavate punaste tarede ja pinkidega, aga kuna ilm oli nagu oli ja osaliselt käisid hoovis ka kaevamistööd, siis inimesi hoovis ei olnud. Aga tulla siia nt ülestõusmispühade paiku, olen ma rohkem kui kindel, massi on rohkem kui rubla eest ja kiriku ukseni annab alles trügida/pugeda.
Suur oli mu üllatus leida kirikuhoovist valgest marmorist neitsi Maarja lapsega kuju. Pigem võib selliseid kujusid näha katoliiklaste juures. Aga siin ta on, püstitatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, sest neitsi Maarja on Maarjamaa kaitsepühak.
Hakkas vaikselt saabuma aeg, et minna üle silla Kreenholmi poole. Sillalt vaadatuna tundus me porgand ikka tõsiselt tilluke pikkade rongide vahel, nagu eksinud laps.
Mis imeloom see veel on? Pompoosne, aga lagunev. Sambad nagu Taru ülikoolil. Silt – Vassili Gerassimovi nimeline klubi.
Kes see veel selline on? Tunnistan ausalt pole kunagi kuulnud. Skulptuuri vaadates meenub vene aadel, aga kuna kujul plaati pole, ei teagi, kas järsku kohtusin Gerassimovi endaga või mitte.
Aga millega siis ikkagi tegu? Tuleb välja, et see on endine Kreenholmi manufaktuurile kuuluv töötajate kultuurimaja ning Vassili Gerrasimov oli revolutsionäär, kes 1864. aastast töötas tehases ning osales 1872. aastal toimunud streigis. Kuna ma tegin majale poolringi peale, sest tahtsin näha, mis on maja taga, siis tõesti see 1958. aastast pärit ehitis on võimsalt suur – 3854 m2 (kontserdi-, teatri-, kino ja spordisaalid, 1000kohaline garderoob, palju tube ja abiruume). Akustika oli seal imeline olnud. Kohe meenub linnahall, kus mul kunagi õnnestus Tõnis Mäe tausta laulda ühendkooris, kus vaatamata pingutustele laulsime me ikka nagu kotti, olematu akustikaga saal, aga maja kunagi sama võimas Tallinna mastaapides. Aga kahjuks on see kõik ilu ja rõõm suht lagunevas staatuses ja omanik, kes pidi praegu Venemaal Tveri linnas elama, vist ei ole oma omandist nii väga huvitatud. Kuna siit on ka tulekahju üle käinud, siis see tondiloss on ka ohtlikuks muutunud. Kahju on selliseid suuri tähendusrikkaid hooneid vaadata, mis lagunevad erinevatel põhjuselt, kuigi võiks korda teha ja narvalaste huvides tööle panna.
Netist soovitati ka Kalda pagariäri külastada, kus pidid imelised saiakesed olema. Aga ennem kui me sinna jõudsime, nägime erilist poodi, mis kahjuks kinni oli, muidu oleks ikka tahtnud näha, kuidas jalgrattaid ja arvuteid ühest poest müüakse. Aga eks see ole hea põhjus, uuesti tagasi tulla.
Kalda pagaris oli väga huvitavaid tooteid müügil – mett vähemalt kümnes erinevas sordis, a la banaan ja mesi, jõhvikas ja mesi. Oleks heameelega ostnud, aga umbes 100 gr hind oli 6 eurot, tundub ükskõik mis nurga pealt vaadates, ikka kires. Eks ma söön kodus ise banaani meega. Mulle küll meeldivad saiakesed, aga võib-olla kuna tegemist oli pühapäevaga, paistsid need selliseid eilased ja ei ahvatlenud ostma. Hind ei olnud ka midagi sellist, mis oleks ostma meelitanud. Aga silma jäid erinevad hamburgeri pakkumised, mis kõik 3 euro piires olid. Kahjuks ei olnud kõht tühi, muidu oleks võinud ju proovida.
Tundub, et Narva armastab büste ja meenutada inimesi, kelle olemasolust ega tähtsusest Eesti kultuuriloole pole mul õrna aimugi. Järgmine leid laheda mosaiikseina kõrval paistis kaugelt nagu Lydia Koidula. Mida meie rahvalaulik siin teeb? Õnneks või õnnetuseks, oli silmapete. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on Amalie Kreisbergiga. Võib viis korda arvata, kas ma isegi õhkõrnalt aimasin, kellega tegu. Kõikvõimas Google jäi seekord ka kuidagi vaikseks ja tundus kohe imelik, et inimene, kellele isegi püst püstitatud, siis info tema olemasolu ja tegudele on olematu. Kes otsib, see leiab, tuli välja, et tegu on Kreenholmi tööliste vanemaga, keda 1906. aasta aprilli lõpupäevadel Jamburgi (Venemaa) türmis vägistati ja lõpuks tapeti. Maetud 1. mail Narva tööliskogu rongikäiguga. Millegipärast konfiskeeris politsei surnukeha ja mattis maha. Parem kui mitte midagi informatsioon, aga miks ta sinna türmi sattus ja mille eest, sellest Google vaikib.
Tondilossidest ja ajalooga ehitistest siin puudust igatahes ei ole,
iseasi kas suudab neid kõiki tuvastada, et millega tegu on.
Järgmisel hoonel on täitsa nimi olemas, nimelt oleme mööda hoove jõudnud Narva haiglani, mille fassaadilt saab lugeda, et ehitatud 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks, mis töötab tänaseni.
Ei olegi enam palju aega jäänud, kui tuleb sammud Joala 32 seada, mille vastas asubki Kreenholmi manufaktuuri vana värav.
Aga ennem seda jalutame me läbi lasteaia, kus paistab igavene pilvitu päike nagu näha.
Kohale jõudes on juba inimesi kogunenud ja tuleb aina juurde. Suureks üllatuseks enamus on eestlasi, kuid on ka venelasi ja inglise keelt kõnelevaid. 1,5 tunnine ekskursioon kunagise hiilguse juurde maksab täiskasvanutele 10, (üli)õpilastele 5, korraldajaks Narva muuseum. Kui meid lõpuks koguneski 30. ringis, siis tipphooajal oli huvilisi 200 ringis olnud. Ega iga päev ju Kreenholmi manufaktuuri jalutama lasta. Selle aasta viimane ekskursioon oli ära, aga lubati, et järgmine aasta jätkatakse juba kevade. Soojalt soovitan, see on väga hea põhjus, miks tasub Narva tulla.
